Kuigi linn ümber­ringi kihab ja kiirus­tab, tundub ERRi uudistemajas napilt pärast kella 17 vaikne. Vaikus on muidugi petlik – õieti on siin töötempo aina kasvamas. ERRi spordi­­saadete vastutav toimetaja-saatejuht Anu Säärits otsib intervjuu küsi­mustele vastates samal ajal uudislõikudele video­pilti, kirjutab uudiste tekste… Vabandab siis end korraks ja läheb loeb kui möödaminnes montaažis tekstid sisse. Juba on tal valmimas juhised graafi­kule, kelle juurest peab ka kohe-kohe läbi minema. Peagi oodatakse teda grimmitoas. Õhtuse spordiuudiste saateni on napilt neli tundi.

Tema tööpäev algas enne üheksat. “Päevad on erinevad… Kuna täna varahommikul algas juunioride MMi maadlus­turniir, siis tuli kontrollida, kas ja mis kell meie maadlejad esimese ringi teevad. Eelmisel õhtul saadud info täpsustub tihti veel võistluspäeva hommi­kul. AK toimetajad pakuvad hommikuti välja oma kaamera­prioriteedid ja üritame 9-10 paiku ära jagada, et kes kuhu saab minna. Tegemist on televisiooniga ja kui sa pilti üles võtta ei saa, siis ei saa teha lugu, mida on vaja. Muidugi, on alternatiive, nagu kutsuda sportlast või treenerit õhtu poole ka intervjuule, aga võistlus­pilti nii ei saa.”

Saate ettevalmistus käib sõna otseses mõttes viimase minutini. “Tihti lõpevad jalkamängud viis minutit enne saate algust või siis tuleb kolleeg otse­lülitusega… Tänagi otsustame veel päris viimase hetkeni, kuidas tennisega teeme, kas saame elava pildi või peame tabeli tegema...” Graafikud on aga hõivatud ka AKga. Kuidas enam kui 12tunnise tööpäeva järel naeratava ja värskena eetrisse minna? “Pead kogu aeg olema keskendunud, see on kokku­võtmise asi. Energiatase õhtuti vaid tõuseb.” Ta lisab, et kuna tegemist on uudistega, tuleb 24tunnises ringis liikuda ja jälgida samal ajal maailma eri paigus toimuvaid võistlusi.

“Näe, väga huvitav on!”


Anu on õppinud kehakultuuri ja töötanud kehalise kasvatuse õpetajana – samal ajal kui ta juba teles tööl käis. Kooliajal mängis ta korvpalli, hiljem said tehtud ka korvpallitreeneri paberid. “Just sel suvel käis meie vana Tartu korvpallikooli treeninggrupp Hiiumaal laagerdamas! Omal ajal ei käinud me kunagi Hiiumaal mängimas… Hiid­lastest meile konkurenti pol­nud, pigem Tallinna, Pärnu, Jõhvi ja kõik muud korvpalli­mängijad,” naerab ta.

Teletöö juurde sattus Anu ülikooli teise kursuse lõpus, kui Tartus loodi kommerts­televisioon. “Mind kutsuti sinna katsetama… Mõne aja möödudes helistati ETV-st ja küsiti, kas tahan spordi­uudistele mingit lugu teha. Tegin. Varsti helistati olümpia asjus. Mis siis ikka, kui oled noor ja küsitakse, kas sa ei tuleks olümpiat tegema, siis… no ma ei tea, eks ma tulen kohale ikka! (Naerab.) Tegime olümpia ära, kaks kuud hiljem kutsuti mind püsivalt tööle. Enne, kui ülikooli lõpetasin, töötasin juba täiskohaga.”

Sellest on möödas pea 25 aastat. “Ma ei näe selles midagi halba, kui põllumees on 25, 50 või 70 aastat oma ametis,” arutleb naine, “mulle on lapse­põlvest saati sport meeldinud ja kui saad käia võistlustel, tiitlivõistlustel kõike kajastamas… Aastaid tagasi küsis üks lehekolleeg, et “mis sa siin särad, kas sulle ikka veel pakub see rõõmu?”. Näe, väga huvitav on. Sport on minu kirg – täiega! Ma pole kunagi sellesse suhtunud nagu sunnitöösse.” Ta täiendab naerdes, et muidugi on ka tema töö juures igavamaid pooli. “Väga ebahuvitavatel võist­lustel, kus tõesti näed, et sportlane ei taha pingutada, hakkab kohale tulnud pealt­vaatajatest, iseenda töö­tundidest ja sellest, et rahvale pole võistlustest midagi rääkida, kahju. Aga sportlastel on ka hallid argipäevad.”