“Pulmade korral­­damine on igal juhul stressirohke, kuid mina saan sellest mingi imeliku nau­dingu,” naerab pulma­korraldaja Egerta Mänd­mets. Temast õhkub posi­tiivsust ja pealehakkamist. “Ma arvan, et olen leidnud oma unistuste töö,” lausub ta, sära silmis.

Nõudliku ameti peale sattus Egerta mõned aastad tagasi, kui oli iseendale pulmad korral­danud. “Olin varem pulma­fotograaf ja näinud üle 100 pulma telgitaguseid. Nägin, mida võiks enam teha ja mida vältida. Tahtsin teha asju teisiti, eriliselt ja pruutpaarist lähtudes,” meenutab ta.

Pärast oma tähtsat päeva korraldas ta pulmad sõb­rannale ja sellest järgmisel aas­tal oli tal juba viis pulmapidu käsil. Viiest kasvas kümme ja nõnda sellest täiskohaga töö saigi. Egerta rekord on 17 pulma ühel hoo­ajal, s.t suvel. Tänavu korral­­dab ta 12 kõige kaunimat päeva.

3,5 tundi pulmani


Kohtume pulmavõluriga looduskauni Käsmu puhkeküla suures saalis. Merevaatega avar ruum näib olevat pulma­peoks perfektne: kõrge lae alla on riputatud valgusketid ja nurgas sätib bänd instrumente paika. Kaunilt kaetud laudade vahel askeldab Egerta, kes elegantses pükskostüümis näeb välja nii šikk, et võiks niimoodi vabalt otse pulma­peole edasi minna. “Aksessuaariks” on tal käes valged töökindad. Kärmelt vinnab ta endale sülle kasti ja hakkab laudadele küünlaid jaotama. Olgugi et paljudes pulmades on talle abiks 1-2 assistenti, meeldib talle kõike ise teha. “Eks ma olen paras kontrolli­friik,” muigab ta. “Muidugi olen mõelnud koor­muse jaotamisele, kuid pruut­paar annab kogu info ju mulle. Mina tean ainsana kõiki detaile, teen stilistika ja mul on visioon silme ees.”

See, et Egerta on kunsti­akadeemias kujundus-kunstnikuks õppinud, kumab läbi ka tema töös – peosaal näeb välja ime­ilus, dekorat­sioonid ning kut­sete ja siltide kujundus on maitsekad.

“Mõned arvavad, et mis see pulmakorraldaja amet ära ei ole, nii nunnu ju. Tegelikult on see hull sport,” räägib naine. Ta meenutab eelmisel suvel Prangli saarel korraldatud pulma, mis on tema siiani ekstreemseim katsumus. “Autod olid ilma rooli­võimendita, mõnel polnud uksigi. Nii ma siis sõitsin ja tassisin lilli mööda saart ringi. Päev otsa polnud aega süüa, lõpuks aga olid kõik poed saarel kinni ja kuskilt polnud enam toitu hankida. Lõpuks toodi meile papptaldrikul suitsukala. Toitlustajatelt saime leiba.”