“Fotografiskas on veel kõik pooleli,” on Peeter telefonis lausunud. Kohtumis­paigaks saab hiljuti avatud lokaal, kus baarileti kohal kumab neoon­torudest painutatud kõikelubav sõna LIFE ning taamal hirs­kavad Eesti ägedaima bändi kutid. On varane õhtu, lauad täituvad järsku üks teise järel, köögislängis saabub “tramm”. Keset seda melu tundub Peeter lausa endassetõmbunud. Ta mõtleb peatselt avatavale resto­ranile, kohvikule ja baarile. Kas mööbel ikka klapib? Vett ja elektrit jätkub? Taaskasutusena küpsetusplaatidest valmivad leivaalused jõuavad pärale?

“Kokatöö on nagu iga teine. Vaat politseinikud jagelevad narkomaanidega ja tuletõrjujad veavad voolikuid – inimesed, nähke seal rasket tööd, mitte sooja pliidi ääres toime­tamises!” peaaegu pahandab Peeter. Samas, kui nõuka­aegsest köögikitlist juba on välja astutud, kui publikut erutavad lahtised leegid, terariistad ja tätoveeringud, kui lisaks toidule ihaletakse tulevärki, tuleks paueriga kuvandit ära kasutada. Näiteks harida inimesi keskkonna­teemadel. Jutlustada jätkusuutlikkust. Kutsuda üles loobuma kilekottidest ja ühekordsetest kohvitopsidest. Väärtustada toitu. “Peaksime vähem tarbima, kaugemas perspektiivis toitu lihtsalt ei jagu,” tõdeb Peeter. “Veel mõned aastad tagasi oli prügi sorteerimine ufovärk. Inimestel läheb aega, et mugavustsoonist välja tulla. Sageli varjutakse vabanduse taha, et “meie siin võime ju keskkonnasõbralikud olla, aga hiinlaste vastu ei saa”. Mis rääkida Aasiast, siinsamas Amster­damis lendas mu silme all suur kilelahmakas laevalt vette ja sinna see jäi… Aga alustame kodust, küll teadlikkus veereb lumepallina edasi.”

Kõik läheb käiku


Uue restorani kontseptsioon kõlab “ninast sabani, juurest leheni”. Eluaeg on Peetrile meeldinud teha oma ülesanne keerulisemaks. “Tahame pakkuda head toitu nagu iga restoran, aga lähtepunkt on natuke teine. Paneme end kõva pressi alla, üritame ühelt toorainelt võtta seitse nahka. Loodame, et see läheb inimestele korda,” sõnab ta.