Minu pääsemine ERKIsse (Eesti Kunstiakadeemia toonane nimi oli Eesti Riiklik Kunstiinstituut –
toim) oli olnud ebatõenäoline. Ehkki olin käinud ettevalmistuskursustel, jäid minu joonistus- ja maalimisoskus pehmelt öeldes algeliseks. Kõigest hoolimata sai 1984. aasta sügisel minust ERKI tööstuskunsti õhtuse osakonna üliõpilane.

Tegelikult tahtsin õppida moodi, kuid sinna oli tohutu konkurss. Üks koolivend soovitas teha kavala skeemi ning astuda hoopis tööstuskunsti osakonda – tänapäeval nimetatakse tööstuskunsti peene nimega disain. Kuna ma ei teadnud, mis asi see disain täpselt on, organiseeriti mulle kohtumine elusa ja ehtsa disaineriga, kelleks oli proua Ene. Ene tegi mulle kahetunnise disaini kiirkursuse ja andis hädaolukorraks oma telefoninumbri. See number päästis mu naha, kui sisseastumiseksamil anti ülesandeks “dünaamiline kompositsioon geomeetriliste kujunditega”. ERKI söökla ukse taga seinal oli maja ainus tasuline telefon, õnneks oli Ene kodus ja õpetas mind: “Kasuta rohkem ringe, pane need kulgema alt vasakust nurgast üles paremasse nurka, siis ongi dünaamiline kompositsioon!

Väike tüdruk meeste maailmas

Disaini õhtuse osakonna ruumid asusid instituudi ülemisel korrusel, kokku oli meid ehk neli-viis inimest, aga isegi kahe-kolme inimesega kursused olid ERKIs täiesti tavalised. Enamik õhtuses osakonnas käijatest olid töötavad täiskasvanud, mina olin noorim ja ilmselt sellepärast olid õppejõud minu suhtes armuliselt halastavad. Igal juhul tundsin, et olin jõudnud lõpuks koju, pelgupaika. Uka-uka, mina prii, hüvasti, “normaalsus”!