Mõeldes rohelisele eluviisile, kangastuvad suved vanaema juures: vesi tuli kaevust, toit põllult, piim naabri lehmalt. Vanadest kardinatest said uued suverüüd (nagu “Helisevas muusikas”!) ning lemmikjalatsiteks olid paljad tallad.

Kui “roheline” ma praegu olen? Ma arvan, et heleroheline. Hoolin metsast ja merest ning vaatan, mida suhu pistan ja kehale määrin. Kasvatan juba aastaid aknal tomateid ja ürte, väikesel põllulapil aga suuremaid mugulaid. Sügise hakul armastan moosi ja muid mökse keeta ja purki panna.

Pudelid viin taaraautomaati ning väikesi kilekotte poest reeglina ei napsa. Emotsioonioste väldin ja riiete puhul kasutan taktikat “üks sisse, üks välja” ehk uue saabudes peab mõni vana ese garderoobist lahkuma.

Hoolimata plussidest on mu elustiilil nii mõnigi miinus. Vaid paari päevaga vallutab prügikasti terve müriaad pakendeid, millest enamik kuulub toidule. Võin duši all liguneda kauem kui tarvis, sest laulud vajavad laulmist ja vulisev vesi on lõõgastav. Ka prügisortimine on minu jaoks tume maa, rääkimata tarbetust elektrienergia raiskamisest. On, mida kuu jooksul muuta.

Plaan paika

Eksperimendi esimesel päeval tipin veebiaknasse aadressi nullkulu.ee, et viia end kurssi Eesti tuntuima ökoblogija Maryliis Teinfeldti tegemistega. Minu õnneks ei ole tegu marutava ökoäärmuslasega, vaid mõistliku noore naisega, kelle eluviis soosib mõtestatud tarbimist.

Nullkulu ehk zero waste on filosoofia, mis ärgitab enne iga ostu mõtlema, kas seda ikka on tarvis. Iga ese sinu kodus peaks olema loodud keskkonnasõbralikul viisil, samuti on tähtis, et asjast ei jääks maha ümbertöötamatut prügi ega jäätmeid ning sellele on võimalik anda uus elu. Kõlab mõistlikult!