Mida ma ei teadnud, kui olin 26aastane, ostnud oma esimesed vinüülid – et raadiosaade ja esinemine klubis on kaks täiesti isesugust maailma. Nagu on erinevad ka raadios mikrofoni rääkimine ja esinemine publikule näiteks mõnel konverentsil. Kui oled ühes maailmas saavutanud juba teatava enesekindluse, siis teine meedium võib mõjuda lausa hirmuäratava kogemusena.

Igal juhul toimus mu esimene ülesastumine DJna kunagises kohvikus Coffik, mis asus Otsa muusikakooli lähedal keldris. Olin väga elevil, mõelnud kõik nüansid hoolikalt läbi, pakkinud riidest kandekotti kaasa enda meelest parimad plaadid. Kohapeal läks muidugi kõik teisiti.

Kohale tulnud inimesed seisid minust kümne sentimeetri kaugusel ja silmitsesid mind kullipilgul – vähemalt mulle tundus nii – et, noh, vaatame siis, milleks sa võimeline oled. Ma ajasin pingest segamini kõikvõimalikud nupud DJ-puldil, peod higistasid nii, et paar korda pudenesid vinüülid käest põrandale. Muusika katkes korduvalt ja kõlas nii teistmoodi kui see muusika, mida olin kodus ette valmistades kuulanud: see oli liiga aeglane, liiga vaikne, kõike oli liiga vähe.