Oleme leppinud kokku kohtumise Liisi kodu lähedale kohvikusse Kalamajas. “Seal on kõik väga-väga hea,” on Liisi telefonis õhanud, nii et maiustamise kirg on detailidesse laskumatagi selge.

Ent teisipäevasel lõunatunnil on kohviku punane uks suletud. Kohviku tõmbenumbrid ja Liisi lemmikud banaanileib ja muredad inglispärased skoonid tuleb jätta järgmiseks korraks.

Õnneks pole Kalamaja kandis kohvikutest puudust ning Liisi veeretab tumesinise käru mõne kvartali jagu kaugema menupaiga akna alla. Liisi armastab kohvikus käia. Ka Londonis õppides astus ta sageli teel olles mõnesse neist sisse, et võtta tassike kuuma jooki ja mõtiskleda, märkmik ees.

Mugavlohvakas pusas Liisi poetab ennast diivanile, tõstab neljakuuse Ella põlvedele ning hakkab teda kombeka seest õrnalt lahti pakkima. Liisi näos pole grammigi meiki ja silmadest kumab noorele emale omast hellusega segunenud pisukest väsimust. Tema plikalikult kõhnale kehale on lisandunud emalikku pehmust.

Ta tellib lõhega pasta – “et oleks lihtne ühe käega süüa ega peaks midagi lõikuma” –, teise haardes on Ella. Kui veerand tunni pärast tuleb ettekandja sooja lõhesalatiga, kehitab Liisi leplikult õlgu: “Ah, sobib see ka.”

“Ma tunnen, et raseduse ajal ja veel nüüdki töötab aju kuidagi aeglasemalt,” lausub Liisi ja hakkab naerma. “Ma ei suuda alati asjalikku juttu rääkida ja keskenduda. Kõik on kuidagi laiali – aga see vist pidi normaalne olema?”