Ei pea olema psühholoog, et mõista, kui tähtis on ema ja lapse soe suhe: armastus, vastastikune tugi ja ühised ettevõtmised. Kuid leidub peresid, kus emad ei oska või ei suuda oma last tingimusteta armastada, teda mõista ning nii võib kodu muutuda lausa sõjatandriks. Kolm naist räägivad oma keerulistest suhetest emaga.

Rüüt Simson (45) on edukas naine. Tal on mitu ülikoolidiplomit, ta on juhtinud erinevaid ettevõtteid ja on hinnatud kolleeg. Ta on juba aastaid õnnelikus abielus ja kahe lapse ema. Aga läbisaamine oma emaga on olnud kesine.

Rüüt adus juba lapsena, et tema suhe emaga on teistsugune kui vanemal õel. Noorem tütar polnud ema arvates kunagi piisavalt hea ega ilus. “Ema ütles mulle alles mõni aeg tagasi, et mõtles minu sünni järel: “Issand, kui kole tüdruk!” naerab Rüüt nüüd. Täiskasvanud tütrele need sõnad enam haiget ei teinud, kuid avasid nii mõnegi varasema sündmuse tausta: “Ma nägin korraga, et perealbumi piltidel, kus olen beebina ema süles, hoiab ta mind sirgete kätega endast eemal ja vaatab hapu näoga.”

Just seesama tunne, et ta pole piisavalt hea isegi selleks, et ema teda hella pilguga vaataks ja kallistaks, on kummitanud tütart kogu lapsepõlve ja osaliselt ka täiskasvanueas. “Ema võrdles mind kogu aeg õega,” tõdeb Rüüt. Tema kaks aastat vanem õde oli tumedate paksude juustega ilus laps, kes istus vaikselt raamatu taga ega teinud koerusi nagu kartulikoorekarva juuste ja peast eemale hoidvate kõrvadega pesamuna. Praegu kauni välimusega (kui sel üldse tähtsust on) ja eluterve huumoriga Rüüt räägib oma lugu kerge muigega. “Nüüd suudan selle üle juba nalja teha,” tunnistab ta. Lapsepõlve­taagast vabanes Rüüt alles ülikoolis, kui ta psühholoogiat tudeerides avastas teda painanud koorma ja ravis hingehaavad.