“Mu sõbranna on 35aastane, palju reisinud ja elanud eri riikides mitmeid aastaid. Ta on ilus, hea suhtleja, valdab keeli, leiab kiirelt töö ning sõbruneb vaevatult uute inimestega. Kuid suhted meestega ei kesta kahjuks kunagi üle paari kuu. Lapsi ta saada ei soovi ning usub, et see võiks olla sellises eas meeste jaoks pigem pluss, sest neil on tavaliselt lapsed juba eelmistest suhetest olemas või – sarnaselt sõbrannaga – ei soovigi nad neid saada. Ta on iseseisev ega otsi meeleheitlikult meest, kuid sõbrannadega vesteldes on avaldanud, et sooviks oma ellu kedagi, kes jääks pikemaks… Miks valib ta alati “valed” mehed, kellega suhted kiirelt hääbuvad?”

Kommenteerib Kärt Kase:


Võib-olla soovib ta korraga kaht natuke vastandlikku soovi: luua püsisuhet, ent olla samal ajal vaba; otsustada ise oma elu üle ja teha, mida meeldib (nagu praegu), samal ajal peljates, et püsisuhtes peab ta ka teisega suurel määral arvestama. Ehk tasuks oma soovide üle sellest vaatenurgast mõtiskleda?

“Mul on ideaalne perekond: kaks ägedat last ja mees, keda enda arvates armastan või armastasin. Nimelt armusin hiljuti hullupööra endast palju nooremasse mehesse (vastastikuselt) ja iga päevaga tundub kodune elu aina vastumeelsem. Mõistus ütleb, et kõik, mis toimub, on vale, süda aga räägib teist keelt. Iga päev on tunne, et tahan ära – välja kolida. Öeldakse ju, et lapsed on õnnelikud siis, kui vanemad on õnnelikud. Kuidas edasi minna? Ma ei suuda enam iga päev vaeveldes elada, kuid lahkumine võib tähendada midagi lõplikku, mida kunagi kahetsen.”