Inspireerivad naised Evelin Ilves, Marika Tamm, Elina Naan ja Anneli Viik on tali­supluse võlud avastanud ning kaldale jäämine pole enam variant.

Seisame Eveliniga rannal, valmis vette minema. Ta annab lehvitades märku, mille peale jooksevad autodest rannale meie ujumiskaaslased Elina, Marika ja Anneli. Nimelt peab end enne vette minekut võima­likult pikalt soojas hoidma.

Tõmban kampsuni seljast. Ainuüksi mõte sellest, et ma seisan keset detsembrikuud peaaegu paljalt rannas, paneb adrenaliini voolama, tagasiteed pole.

Sammume kõik koos kaelani vette. Keha läheb šokki. Mind valdab selline tunne, nagu kopsud oleksid kokku tõmbu­nud ja nendesse rohkem õhku ei mahugi, kuigi üritan seda meeleheitlikult ahmida. Het­keks puudub igasugune kont­roll oma keha ja hingamise üle. Nüüd mõistan, miks inimesed võivad sellises olukorras paani­kasse minna.

Evelin käsib käed veest välja tõsta, sest nii on vähem külm, ja proovida rahulikult hingata. Talle otsa vaadates teen seda. Evelinist õhkub rahu, mis nakatab ka mind. Saan taas kontrolli oma keha ja hinga­mise üle. Vaatan teisi enda ümber. Keegi ei uju, kõik seisa­vad – käed õhus – ja hingavad. Evelin loeb sekundeid: “…kaks­kümmend viis, kolmkümmend, kolmkümmend viis…” Tajun vee külmust, kuid kummalisel kombel isegi naudin seda. Järs­ku on Evelin jõudnud lugemisega viiekümneni ja olen hämmeldunud, et olen suut­nud nii kaua vastu pidada. Otsustan, et kui juba nõnda kaugele jõudsin, siis olen minuti täis.

Kaldal teeme koos kiirelt grupipildi, nagu neil pärast vees käimist kombeks on, siis haaran oma asjad ja lippan sooja autosse. Esimest korda elus kogen, et ma ei tunne oma nahka. Minu ujumiskaaslased nimetavad seda piparmündi­kommitundeks. Sellegipoolest on enesetunne suurepärane, isegi kõikvõimas, ja mõtlen, et ei suuda järgmist korda ära oodata.