Inspireerivad naised Evelin Ilves, Marika Tamm, Elina Naan ja Anneli Viik on talisupluse võlud avastanud ning kaldale jäämine pole enam variant.
Seisame Eveliniga rannal, valmis vette minema. Ta annab lehvitades märku, mille peale jooksevad autodest rannale meie ujumiskaaslased Elina, Marika ja Anneli. Nimelt peab end enne vette minekut võimalikult pikalt soojas hoidma.
Tõmban kampsuni seljast. Ainuüksi mõte sellest, et ma seisan keset detsembrikuud peaaegu paljalt rannas, paneb adrenaliini voolama, tagasiteed pole.
Sammume kõik koos kaelani vette. Keha läheb šokki. Mind valdab selline tunne, nagu kopsud oleksid kokku tõmbunud ja nendesse rohkem õhku ei mahugi, kuigi üritan seda meeleheitlikult ahmida. Hetkeks puudub igasugune kontroll oma keha ja hingamise üle. Nüüd mõistan, miks inimesed võivad sellises olukorras paanikasse minna.
Evelin käsib käed veest välja tõsta, sest nii on vähem külm, ja proovida rahulikult hingata. Talle otsa vaadates teen seda. Evelinist õhkub rahu, mis nakatab ka mind. Saan taas kontrolli oma keha ja hingamise üle. Vaatan teisi enda ümber. Keegi ei uju, kõik seisavad – käed õhus – ja hingavad. Evelin loeb sekundeid: “…kakskümmend viis, kolmkümmend, kolmkümmend viis…” Tajun vee külmust, kuid kummalisel kombel isegi naudin seda. Järsku on Evelin jõudnud lugemisega viiekümneni ja olen hämmeldunud, et olen suutnud nii kaua vastu pidada. Otsustan, et kui juba nõnda kaugele jõudsin, siis olen minuti täis.
Kaldal teeme koos kiirelt grupipildi, nagu neil pärast vees käimist kombeks on, siis haaran oma asjad ja lippan sooja autosse. Esimest korda elus kogen, et ma ei tunne oma nahka. Minu ujumiskaaslased nimetavad seda piparmündikommitundeks. Sellegipoolest on enesetunne suurepärane, isegi kõikvõimas, ja mõtlen, et ei suuda järgmist korda ära oodata.
