Kas teadsid, et on olemas mõiste “naeratav depres­sioon”, mille puhul inimene näib küll väliselt rõõmus ja rahulolev, kuid tema sees on toimumas hoopis midagi muud. Kliiniline psühholoog Rita Labeaune kirjutab ajakirjas Psychology Today, et naeratava depres­siooni all kannatav isik võib olla edukas töös, teha sporti, tal võib olla aktiivne sotsiaalelu ja tore pere, aga sisimas tunneb ta tühjust, kurbust, ärevust või väärtu­setust ning vaevleb unetuse käes. Ta võib tunda, et ei saa olla tema ise. Et peab esinema ja vastama teatud tasemele, mida temalt justkui oodatakse, aga millele ta vastata ei suuda. Ja see võib tekitada viha, mille ta suunab iseendasse. Vahel võib naera­tav depressioon tekkida suure­ma elumuutuse taga­järjel, nagu töökoha kaotus või suhte purunemine. Aga see võib olla ka sotsiaalmeedia mõju, kus piltidelt justkui näib, et kõikidel teistel läheb elus palju paremini kui mul.

Räägitakse ka suveaja dep­ressioonist ehk hooajalisest afektiivsest häirest (SAD, seasonal affective disorder). Seda on üldjuhul seostatud talvega, mil päevavalgust on vähem, kuid on avastatud, et see võib tabada ka suvel. Paradoksaalsel kombel hakkavad inimesed kurvastama, kui õues läheb kas valgemaks või pimedamaks. Veel päris täpselt ei teata, mis seda põhjustab. Uuringud on näidanud, et kevad on depressiooni all kannatajatele eriti raske aeg. Siis tehakse ka kõige rohkem enesetappe.

Näen korduvalt oma klien­tide pealt, et paljud kas ei oska või ei taha depressiooni endas ära tunda, olgugi et sellest räägitakse tihti. Paljudel jääb selle tunnistamine ka uhkuse taha, mida saadab mõtteviis: “Ma ei ole ju mingi nõrguke. Depressioon on teiste mure.”