Tuuli imestab, kui kellelegi pannakse pahaks tema muutunud käitumist või seisukohti, viibutatakse sõrme, et kuule-kuule, sa rääkisid enne teist­sugust juttu. “Minu arust on kahtlane pigem see, kui inimene jääb läbi aja samaks. Muutumine näitab, et oled õppimis- ja arenemisvõimeline, elu on sind puudutanud,” arutleb ta. “Lugesin just üle aastatetaguse artikli ajast, kui mul veel ei olnud lapsi, ja mõtlesin: issand, kui raske intervjueeritav ma olin, mitte midagi ei tahtnud rääkida! Nüüd olen kõigi jaoks nagu peo peal. Tore, et inimese tõekspidamised võivad teha suuri pöördeid.”

Aafrika kontrastid


Telefonis teretab Tuuli ühtaegu hiljukesi ja enesekindlalt. Nagu maal vanaema juures naaber põgusalt koputas või kojas kolistas, andmaks märku, et sealt ta tuleb, ja astus sisse kutset ootamata. Tegelikult Tuuli ongi viimastel aastatel niimoodi talitanud, lihtsalt palju laiema haardega. Läinud perega Siberisse, Hiinasse, Austraaliasse ja Iraani.

“Iga kord olen mõelnud, et see on nüüd viimane kord. Aga siis hakkab kruttima tunne, et peaks ikka jälle minema. Püsimatuse rütm on sisse tulnud ja siis lähemegi, ootamatult,” selgitab Tuuli. “Me ei plaani ega valmista pikalt ette. Laseme end tuulel kanda ja loodame, et tutvume toredate inimestega, sest koha teevad meie jaoks alati inimesed.”

Viimane ilmapaik, kus Tuuli ja ta kaasa, režissöör Arbo Tammiksaar (47) ning nende pojad, üheksa-aastased kaksikud Andres ja Kristjan maandusid ja järjekordse pesa punusid, õigupoolest mudaonni ehitasid, asus Aafrikas. Nüüd on nad tagasi, Tuuli kannab keset Eestimaa talve pealaele kuhjatud raskeid afropatse, seljas on pikk erk kleit.

“Aafrika üllatas mind hästi palju. Ma polnud seal varem käinud ega sinna kunagi kippunud. Aga parim võimalus eelarvamustest üle saada ongi lihtsalt minna!” jutustab ta elavalt. “Kartsin kogeda valget inimest ründavat süütunnet, kuid mu suureks kergenduseks seda ei tulnud. Meie ju ka ei mõtle iga päev üleüldiselt halba näiteks sakslaste kohta.”

Musta mandri igapäevaelu sisaldab paljugi säärast, mis heaoluühiskonnas ökotee mekutamise kõrvale ainuüksi lugudena masendavad: naistevastane vägivald, laste seksuaalne ärakasutamine, nälg, janu, haigused, räiged tavad.