Setomaa, üks juulikuu hilishommik. Äikese­torm ja paduvihm on äsja lõppenud, päike pilve tagant välja tulnud. Koht, kus Lenna maamaja asub, on maaliliselt ilus ja tundub asuvat kui maailma lõpus – pole ime, et teda igal aastal siia tagasi tõmbab. Õhk on värskusest ja soojusest pehme, äsjast raju reedavad ainult märg muru ja lopsakad loigud õuemööblil.

Lenna koduhoov on täna vaikne. Tütred Ami (6) ja Matilda (4) on Pärnumaal vanaema ja vanaisa juures, kihlatu Lauri Mäesepp on tööasjus Pärnus. Üksi ta siin aga ei ole, aedikust uudistab õuele tulnud külalist kits Antíla, laudas on 5. juulil sündinud kitsetalled Tormi ja Tuuli, veidi eemal võrgu taga toimetavad kolm kana ja kukk. Hoovil käib ringi kolmekuune latte-karva kassipoiss Leelo, kes nurrub perenaise sülle hüpates niivõrd valjult, et seda hiljem diktofiniltki kuulda on.

Lenna ei ole kunagi varem siin nii päriselt olnud. Kui seni oli Setomaa maamaja mõnus suvituskoht, siis nüüd, tema üheksandal Setomaa-suvel, on Lennat siin sõna otseses mõttes vaja. Loomad nõuavad hoolt, kasvuhoone kastmist.

“Jah, sel aastal oleme kogu aeg siin...” vaatab Lenna hoovi peal ringi. “Majal on uus katus, kohe on valmimas teine korrus, eile olid suured autod hoovi peal ja lõpuks paigaldati kauaoodatud puurkaev. Meil on nüüd vesi, jess!” on Lenna silmanähtavalt õnnelik ja rahul.

Toas paneb ta teevee üles, lõikab arbuusi lahti. Kohvi ei jooda tema peres enam kuid. “Kogused läksid eneselegi märkamatult nii suureks, neli tassitäit päevas oli tavaline – muutusin äkiliseks ja ärevaks. Tajusin, et kuidagi teistmoodi on olla. Kui kohvi ära jätsime, äkilisus kadus. Ühel hommikul lihtsalt tundsin, et aitab kohvist, vähemasti mõneks ajaks. Paar esimest päeva kohvita olid muidugi kohutavad ja pea valutas, aga soovitan seda ikka kõigile,” naerab ta. Kui tekib igatsus kohvi maitse või lõhna järele, on tema köögikapis pakk kofeiinivaba kohvi.

Eriline paik


Lenna enda juured on Põhja- ja Kesk-Eestis. Mis teda Setomaale tõmbab? “Olen tahtnud isegi aru saada, miks ma siia tulin. Olen Lõuna-Eestisse ära armunud. Esimest korda Setomaale sattudes tundsin, et issand, selline koht… Loodus kõnetas. Mulle väga meeldis siinne vibe. Inimesed meeldisid, kogukond avaldas muljet… Kuidagi hoopis teistmoodi oli kõik. Otsustasingi, et kui kunagi peaksin endale suvekodu ostma, siis vaatan esimesena Lõuna-Eesti poole. Käisin päris palju läbi… ja lõpuks leidsin selle koha.”