Kohtume Shereeniga Tallinna südalinnas Eesti Pagulasabi kontoris. Tuul kiigutab õrnalt akende ees rippuvaid lamell­kardinaid; seinad on valged ja tühjad, ruumid vaiksed. Kuigi hubasest kohvi­lõhnast ja mugavatest diivanitest on asi kaugel, toimub neis ruumides tähtis töö – just siin aidatakse sõjapõgenikel ja pagulastel teha oma esimesi samme väikeses võõras riigis.

Sooja, avala naeratusega ulatab Shereen terekäe ja lausub kõlavalt “Tere!” Ta kannab salli, mida ehivad lopsakad elulõngaõied, justkui sümboliseerides, et pärast tormi tuleb päike välja, kuivatab pisarad kroonlehtedel ja elu läheb edasi.

Shereeni pilk on siiras ning tema suurtes pruunides silmades mängleb kergelt kuldne helk. Kodust Süüriast on ta nüüdseks seitse aastat eemal olnud. Maha jäid vanemad, õed-vennad; laual aurav lõuna­söök, lemmikkleit ja pildialbumid. Ühe pere elu- ja aja­­lugu. Lihtsam oleks loetleda, mis kaasa tuli, ja see nimekiri on lühike, piirdudes tundetu sõnaga dokumendid. “Mäletan, kuidas sõitsime Tallinna lennujaamast Lasnamäele – oma uude koju – ja mu mees lausus kergendatult, et lõpuks ometi saad sa magada. Põgenedes pole und ette nähtud. See oli esimene öö nelja aasta jooksul, mil tundsin, et võin silmad kinni panna.”

Teadmatusest tulevikku


Shereeni perekond elas Süürias Darayyas, mis asub pealinnast Damaskusest 10minutilise autosõidu kaugusel. “Nägin, kuidas pommid lendasid ja inimesed surid. Meil oli valida, kas põgeneme või jääme sinna ja sureme ka.” Kui olukord kodu­kandis muutus kriiti­liseks, mindi kõigepealt Liibanoni ja sealt edasi Türki. Ent kuna Türgis oli lisaks kurdide ja kohalike konfliktile ning keelebarjäärile raske ka see, et pea võimatu oli tööd leida, otsustati pöörata pilk Euroopasse. “Minu ainus soov oli, et mu poeg Omar (11) saaks elada turvalises paigas. Et ta saaks käia koolis ja õppida, elada normaalset elu. Mina ise võin elada ükskõik kus, kas või tänaval, aga ma tahan, et mu pojal oleks tulevik. Et tal oleks võimalus unistada.”