Kristiina Ago meeldib mulle rohkem kui enamik asju, on tõdenud lavastaja-koreograaf Ingmar Jõela– ning lihtne on temaga nõus­tuda, juba Kristiinaga tutvu­mise hakul.

Eel­mise aasta lõpus pälvis Kristiina Kulka stipendiumi “Ela ja sära” ning kolis mõneks ajaks Londonisse. Nädalate kaupa korteriotsinguid jõudis finaalini uues kodus, mis on kui inspiratsioonilõuend algusele. Avar, tühi, kõrgete lagedega. Punaseid marju kandvad raagus oksad põrandavaasis. Mustad, valged, hallid, uhutud rohelised ja beežid rõivad stangel otsekui minimalistlik väljapanek. Koer Peti kibelemas kanali äärde jalutama. Kristiina naerab palju ja sageli, ilmselt silmade lõike ja kõrgete põsesarnade pärast peetakse teda mitte-eestlaseks.

Kristiina, mida sa Londonis tegema hakkad?

Kogun inspiratsiooni ja lähen kursustele. Üks on kangaste trükkimine filmi jaoks, see, kuidas imiteerida erinevaid tekstuure, näiteks tikandit, ning teine pigem praktiline, puudu­tab kostüümiosakonna paberimajandust. Järjepidevuse ja stsenaariumiga seotud süsteemid ja tabelid. Natukene on teadmatuse tunne, ei tea täpselt, mis saama hakkab.

Sinu seni laiahaardelisim kogemus kostümeerijana pärineb aastast 2011 Uus-Meremaalt, kus saagas “Kääbik” oli sinu riietada 13 päkapikku! Kui lihtne on üldse mujal ilmas erialast tööd leida?

Väga keeruline. Uus-Mere­maale otsustasime tookord minna koos sõber Margus Karuga, kuna see tundus lihtsalt kõige kaugem punkt, kuhu võimalik reisida. Tema tahtis kirjutada raamatut ja mina puhata. Juhuslikult kohtusin inimesega, kes hakkas parasjagu tegema filmi kos­tüümikunstnikuna; klappi­sime, sealtkaudu jõudsin “Kääbikuni”.

Millest kostüümikunstniku töö üldse algab?

Enne “Tõe ja õiguse” stsenaariumi lugesin uuesti läbi raamatu ja märkisin ära kõik, mida oli mainitud kellegi välimuse kohta. Seejärel töötasin läbi stsenaariumi ning algas ajastu uurimine. Käisin ERMis ja vabaõhu­muuseumis, vaatasin pildimaterjali. Valmis­tasin kavandid. Arutasime režissöör Tanel Toomi ja operaator Rein Kotoviga, milline on koloriit. Siis algas kangaste otsimine ning ladudes käimine: see on suhteliselt raske ajastu, et veel midagi leida. Panime lehte­desse kuulutusi ja tegime Eestile tiiru peale, saime hästi ilusaid kangaid ja suurrätte. Ja pööratud lambanahast kasu­kaid, mis aitasid hädast välja, sest massistseenis talvises kirikus sada inimest riidesse panna on keeruline.