“Ta on täielik sweet­heart...”

“Appi, ta on nii armas inimene ju!”

“Nägin telekast intervjuud temaga – ta tundus ülitore!”

Kirjeldatud reaktsioonid said mulle osaks, kui mainisin, et lähen tegema lugu Moonika Siimetsaga – režissööriga, kes on muu hulgas ka liigutava lina­teose “Seltsimees laps” autor.

Kõlab nagu ülivõrre, fiktsioon, imeinimene. Vastupidi! Haarab tema inimlikkus; hingestatud sõnad ja suured meresinised silmad, millest peegelduvad ühtviisi haavatus ja tugevus; stoiline rahu ning eluelevus.

Tulid eile öösel Põhja-Soomest. Mis tegid seal?

Teen dokumentaalfilmi kodu­maa igatsusest. Uurin neid eestlasi, kes elavad või käivad Soomes tööl– mitteametlikult on neid ligi 70 000. Praegu tulin Lapimaalt, vaatamast, kuidas kodust nii kaugel hakkama saadakse.

Kuigi dokumentaalfilm valmib koostöös TÜ antropoloogidega, pole see teaduslik film, vaid räägib ikkagi päris inimestest. Igal minejal on oma lugu ja põhjus; läheb nii arste kui ka koristajaid, mõni neist jõuab koju vaid kaks korda aastas. Kergekäeliselt ei astu seda sammu keegi.

Kui su enda elu oleks film, siis mis žanrist?

Ilmselt tragikomöödia.

Mis laul seal kõlada võiks?

Võib-olla midagi New Yorgis elavate mustlaste punk­bändilt Gogol Bordellolt.

Miks sa tahtsid režissööriks saada?

Mind võluvad erinevad elemendid, mis selles töös koh­tu­vad: kirjutamine, visuaalne mõtlemine, töötamine näitle­jatega, muusika.

Mulle meeldib filmi tegemise protsess. Mina käin idee välja, siis tulevad kunstnik, näitlejad, operaator ning hakkame panus­tama ühe asja nimel. Minast saab meie.

Põhiasi, mis mulle rõõmu valmistab, on see tunne, kui ma loen, käin teatris või vaatan kinos mõnda filmi ning näen midagi, mis mind sügavalt puudutab. Siis mõtlen küll, et issand, kui mina ka nii oskaks!

Viimane selline elamus oli Pawel Pawlikowski film “Külm sõda”, mis mulle tohutult meeldis. Nii sügav ja mitme­tasandiline. Siin polnud kübetki kadedust, vaid siiras austus, kummardus tema ande ees. Kui miski hingepõhjani liigutab, siis annab see jõudu edasi minna. See tunne, kui oled loonud mis­kit, mis ka teistele korda läheb, on midagi, mille poole püüelda.