Avastan aina rohkem ja rohkem, et mõtlen valikute peale, mida Ernesaks omal ajal, 1940ndatel tegi, ja küsin endalt, kas see on okei. Kas see on okei, et mul on tunne, et käitun ja mõtlen, et natuke käitume ja mõtleme me kõik nagu tema ja ta kaasteelised sel ajal.

Lühidalt oli Ernesaksa ajastu suurim küsimus see, kas olla vait, kui vait olemine on kergem. Teise maailmasõja turmtuli lõppes tolleaegsete kultuuritegelaste jaoks üldiselt kolme moodi: kas mindi pagulusse, surdi Siberis või mõnes muus nõukogude terrori asutuses või noogutati kaasa ja töötati edasi.

Kui Under ja Adson põgenesid ning näiteks Heiti Talvik leidis oma kiire lõpu külmal maal, siis Gustav Ernesaks oli hea näide nendest, kes jäid ja said hakkama. Kuigi ta kunagi kommunistlikusse parteisse ei kuulunud, anti talle Lenini preemia, ehitati uhke villa Kadriorgu ja korraldati väga mõnus eluke.

Vastutasuks oli Ernesaks vait. Tema enda noorem vend suri sakslaste poolel sõjas, tema sugulasi küüditati ja piinati, aga maestro ei tekitanud kunagi tüli. Ta ei kritiseerinud okupeerijaid isegi vaba­matel 1980ndatel, kui rahvas tema enda kirju­tatud lauludega Eestit vabaks laulis. Ernesaks ei rääkinud kunagi mingist vabadusest, isegi mitte 1990ndatel. Tema ei lehvitanud lippe.

Jah, muidugi, eks ta kartis. Olles tipule nii lähedal, näed, kui kõrgelt on kukkuda. Muidugi on nüüd tagantjärele raske anda mingeid objektiivseid hinnanguid selle kohta, mida tol ajal pidi kannatama, mis otsuseid tuli enda sees vastu võtta, et hoida oma perekonda ja koori, aga ikkagi. Kurat, aga ikkagi! Miks sa, mees, ei teinud midagi?