Nõnda sõitsingi Beirutisse, kaasas hulk tõdesid selle linna ja riigi kohta. Ma teadsin, et tege­mist on Lähis-Ida kultuuri­keskuse, kosmopoliitse ja kont­rastidest tulvil linnaga. Et see on kõvasti vabameelsem kui teised Lähis-Ida maad. Et Liibanoni aladel asus antiikajal Foiniikia riik ning siiani on seal säilinud kunagiste meresõitjate vaim – seikluslik ja uljas.

Teadsin ka, et Liibanonis elab koos loendamatute usu­tunnistuste esindajaid, krist­lased ja moslemid läbisegi, aga ka koptid ja väidetavalt isegi üksikud juudid.

Minu uudishimu Liibanoni kultuuri vastu tärkas tänu isik­likele kontaktidele. Umbes 15 aasta eest hängisime vane­ma õe Kristiinaga Armee­nias Jere­vanis filmifestivalil Golden Apricot. Temal linastus Kuldsel Aprikoosil film, mina olin kaasas filmis osalejana.

Nagu ikka, tuli festivalile kokku armeenlasi üle terve ilma. Kohal oli maailmakuulus Kanada kineast Atom Egoyan, tema kaunis näitlejast abikaasa Arsinée Khanjian ja mõned tähtsad ninad Iraanist. Meie, eestlased, moodustasime üsna kähku liidu Liibanonist pärit armeenia-araabia režissööri Vartaniga.

Tänu Vartanile – ja hiljem teistele Liibanoni armeen­lastele – jõudiski mulle kohale Liibanoni eksistents. Kõigist diasporaa armeenlastest (armeen­lasi on kodumaal mõni miljon, väljaspool umbes 10 miljonit) tundusid kõige lahedamad just Liibanoni armeenlased, keda elab seal kokku umbkaudu 150 000.

Vartan oli vaimukas, samas piisavalt introvertne ja suur­linlik. Meie tutvumise ajal oli äsja lõppenud Liibanoni kodusõda. Vartanil aga oli käsi kipsis, mis­tõttu oli number üks nali, et kipsis on peidus kalaš­nikov. Arvestades, et paljud Liibanoni noored teevad veel praegugi vahet püssipaukude ja ilu­tulestikuhelide vahel, mõjus Var­tani huumor eluterve oskusena tulla toime sõjaaegse lapsepõlvega.