Kui kevadel Nordica hooajaliste len­dude sihtkohti lappasin, jäi silma Ohrid. Peamiselt, piinlik muidugi tunnistada, sellepärast, et nimi oli minu jaoks siis täiesti võõras. Foto­delt paistsid aga imeilusad vaated Põhja-Makedoonia suurest siravast Ohridi järvest ja selle ühel kaldal asuvast samanimelisest linnast, mis on silmanähtava põhjusega UNESCO maailmapärandi nime­kirjas oma koha leidnud. Kah­juks ei tulnud seegi, et sõbranna, kes ise hiljuti Ohridis oli käinud, kiitis koha ilu ja sõbralikke inimesi lõputult ning lisas ääre­märkusena, et linn ise on alles teel ülejäänud maailmale atraktiivsete turismilinnade hulka. Tähendab – ei ole veel päriselt turismi nägu ja hinnad on Eesti omadega võrreldes naeruväärsed.

Reisi võtsime lõpuks ette neljase sõpruskonnaga ja plaaniga, et kui juba Põhja-Makedooniasse minna, tuleb üle vaadata ka Skopje ja vähemasti üks veinimõis. Tegemist on muu hulgas pika ajalooga veiniriigiga.

Muide, Põhja-Makedoonia on nimi, mis sai ametlikuks alles üsna hiljuti. Eelnesid pikad vaidlused Kreekaga, mille koosseisu Makedoonia-nimeline piirkond kuulub.

Asukoht: Tallinna lennujaam

Sihtkoht: Ohrid

Tallinna lennu­jaamas kuulab meie reisi­seltskonna arutelu selle üle, mida reisil Põhja-Makedooniasse kindlasti süüa ja juua võiks (sest prioriteedid on paigas!) üks make­doonia noor­mees. Tabanud ära tutta­vad nimetused, torkab ta ühel hetkel sõbralikult vahele: “Vaadake, et te ei kohtle mastikat, nagu eestlased viina on harjunud võtma! Suur peavalu! Ja Skopska õlu ei kõlba kuhugi.”