Näen ka neid, kes on peljanud tantsima tulla, ent kui nad lõpuks on oma hirmu ületanud ja selle sammu astunud, on rahulolu ja positiivne tunne, mis neid valdab, silmaga näha.

Kakskümmend seitse aastat on tants olnud minuga ja mina tantsuga. Mäletan neid lõputuid etendusi, mida külalised alati vaatama pidid. Eredalt on meeles MTV taustal elutoas hõljumine ja lemmikvideotes nähtud liigutuste matkimine. Queeni hitt “Radio Ga Ga” tõi hetkega tantsutuhina sisse. Võrdväärselt inspireerivad olid Michael Jacksoni videod ja nende koreograafia.

Ehk nii palju kui ennast mäletan, olen alati tahtnud tantsida ning see on olnud mulle väga loomulik ja iseenesestmõistetav eneseväljendusviis. Nüüdseks on suurest kirest saanud “töö”. Kasutan jutumärke, sest olen üks neist inimestest, kes tõesti saab tegeleda millegagi, mis on olnud tema hobi, kirg, armastus ning lõpuks ka elukutse.

Tantsimise suur pluss on, et selle jaoks ei pea leidma eraldi aega ega minema tantsusaali. See, milline vorm ja koht sulle tantsimiseks sobib ja meeldib, on täiesti individuaalne ja vaba.

Mõni ammutab energiat publiku seas tantsukunsti vaadates; teine läheb peole ja raputab hea muusika saatel pinged endast välja; kolmas aga astub tantsusaali ja liigutab end seal vabaks. Kõik vormid on õiged, peaasi, et inimene ise tunneb end hästi, sest tants pole hea mitte ainult füüsisele ja vaimule, vaid ka hingele. Me saame tantsides vabastada kuhjunud stressi ja negatiivse energia ning täita end helguse, headuse ja posi­tiivsusega. Tantsul on tohutu võime süstida häid emotsioone ja enesekindlust.