“Hakkasin taiji’ga tegelema neli aastat tagasi. Olin läinud Berliini õppima muusika produtseerimist, aga võtsin ette korraga liiga palju. Kohanemine, oma võimete ülehindamine, pikamaasuhe – lagundasin end totaalselt lahti. Tegelikult olnuks juba kooli­mineku ajal vaja teraapiat. Minus oli suur sisemine ärevus ja ebakindlus. Eri sündmused viisid mind teatud kohtadesse ja seisunditesse, mis päädisid ängiga. Alkohol pole mulle kunagi eriline sõber olnud, nii et sellest ei ole ma leevendust otsinud. Nüüd on mu väga ustav kaaslane tee. Lemmik on fermenteeritud tee puer; kui on vaja tegus olla, joon matet. Toona aga otsisin pidepunkte raamatutarkustest ja esoteerikast. Kirjeldused imelistest elumuutustest ja õnneseisunditest tundusid usutavate, kuid kaugetena. Kuidas see võimalik on, mõtlesin.

Miljardite loos ”Olendid” on sõnad kui vahel südameid kui leiba / murran kui kiskja varju heidan / see pole nii, et ma ei hooli / kuid iha pillub oma nooli. Varem olid mul endale ebarealistlikud nõudmised, mida projitseerisin oma partneritele. Otsisin toetust teistelt inimestelt, neilt, kes tundusid ägedad ja tugevad. Tahtsin saada osa nende energiast, kompenseerida enese jõuetust. Aga niimoodi ainult lõhud nii ennast kui ka teist, suhted vajuvad laiali.

Me salvestame sünnist saati kehasse kogemusi. Paljugi kantavast infost ei aita meid mõne aja pärast enam elus edasi, kuid käitume selle järgi ikkagi. Inimene on natuke oinas: tahab pidevalt tunda meeldivaid aistinguid ainetest, inimestest, elamustest, peites oma valu selle “meeldivuse” alla, pidevalt mustrit korrates. Kehaga metoodiliselt tegeledes saame vabaneda ebavajalikust ja hakata tegutsema hetkejõu baasil.