“Tervis on mul seni olnud nagu raud­nael. Ma ei ole nende aastate jooksul olnud nii haige, et töölt eemale jääda. Püüan teha tervislikke valikuid, jälgin, et “kütus” oleks parim. See ei tähenda, et ma üldse burgereid ja magusat ei sööks. Endale midagi keelates lõpuks ainult mõtledki sellele...! Kui vähegi võimalik, käin jooksmas. Igal hommikul teeme Taivoga (Mardi abikaasa ja tööpartner Taivo Piller – toim) viit tiibet­last, selle jaoks leiab alati aega. Peale keha on ka mu vaim hästi vastu pidanud. Minu ema oli arst, hästi kahe jalaga maa peal. Olen temalt pärinud suhtumise, et elu tuleb võtta külma närviga. Saan aru inimestest, kes, tehes tööd, mida nad armastavad, jõuavad ikkagi läbipõlemiseni. Mina pole seda õnneks koge­nud, olen seisnud vaid piiri peal. Alati aitab lõdvestuda jalutamine looduses, samuti kultuur – hea ooper ja ilus ballett.

Kuuendat aastat järjest teeme kevaditi Muhus sõpradega paastulaagrit. Meil kulub iga päev jube palju aega toidust mõtlemisele ja selle valmis­tamisele. Kui see mõneks ajaks ära jätta, tekib üllatavalt palju aega enese sisse vaatamiseks. Kindlasti ei soovita ma teha kolmepäevast veepaastu: siis kogedki ainult keerulist osa ja meeldivat mitte, sest enesetunne läheb heaks alles kolmandal päeval. Iga paast on erinev. Seekord läks mul ääretult lihtsalt, paastusin seitse päeva; kõige pikemalt olen paastunud üheksa. Usun tugevalt, et paast puhastab kogu organismi. Silmavalged lähevad särama, painduvus paraneb. Kui paastu alguses sa kummardudes ei ulatu sõrme­otstega varbaid puudutama, siis lõpuks paned peopesad maha.. Ja viimastel päevadel tuleb veel sisse lapsepõlve õnnetunne!