“Ma olen suht spordikauge inimene, minu teema on olnud ikka peamiselt muusika. Rallist ei teadnud ma mitte midagi. Ma küll teadsin, kes on Ott Tänak, et ta alles hiljuti võitis maailma­meistrivõistlustel esimesed etapid ja et ta tahab saada maa­ilma­meistriks,” vastab Kaidi naerdes küsimusele, kui kursis ta spordi- ja rallimaailmaga enne filmi kallal töötama asumist oli. Ta lisab kohe veidi tõsinedes, et mida raskem on teema, seda suurem väljakutse.

Väljakutsed on saatnud Kaidit ajast, mil sai selgeks, et unistatud ameti peale, algklasside õpe­tajaks, ta ei saa. Elul oli varuks hoopis midagi muud.

Lehes, raadios, teles

“Hakkasin siis tööd otsima ja sattusin Õhtulehte sekretäriks. Mõne kuu pärast anti mulle juba esimesed artiklid kirjutada, aasta hiljem olin uudistetoimetuses, siis kultuuritoimetuses. Sealt edasi kutsuti Noorte Häälde, siis Eesti Päevalehe kultuuri­toimetusse. Siis sain kõne Kuku Raadiost, et tule mängi tund aega muusikat. Ma ei saanud üldse aru, miks mulle helistatakse. Võtsin ettepaneku vastu ja esimest korda eetris olles olid ikka peopesad higised ja tool kõikus.” Ta palus emal kodus saadet lindistada ja kuulas selle pärast üle, et tehtud vigu järg­misel korral mitte teha.

Raadiotöödest järgmine oli Raadio 2 algusaastatel muusikaedetabeli “Kuradi­tosin” juhtimine ja ühtede Eesti esimeste muusikaa­uhindade (kuradikujukeste!) jagamine. “Andsime neid välja kaks aastat, esimesel korral kestis pidu Kalevi spordihallis kaks päeva, teisel aastal toimus auhinnatseremoonia Pärnus Vallikäärus, kus oli kohal meeletu hulk inimesi...”

Samuti lõi ta kaasa Raadio 2 juures tegutsenud noorte raadiodiskorite koolis ning esines esimese nais-DJna ka festivalidel ja klubides. Kuid DJd temast siiski ei saanud. (“Purjus jõmmid tulevad, tahavad oma lugusid, see oli ikka päris tüütu…”)