Õigupoolest on see järjelugu: kaks aastat tagasi käisi­me külas Miramii too­nases kodus Viimsi ridaelamus, täis maitsekat valget ja halli, mõne industri­aalse ja Uus-Inglismaa nüan­siga. “Olen sari­kolija,” naljatas Miramii siis. Ja nüüdseks on ta jõudnud oma kaheksandasse koju – Pärnus 1940ndatel ehitatud kivimaja kolmandal korrusel. Vahepeal on Miramii ja tema kaasa Rene saanud pisitütre vanemateks.

Topeltuksed ja Prantsuse rõdu

“Kauaks me tulime, ei tea,” tähendab Miramii. Aasta tagasi sai Rene tööpakkumise Pärnus ning Miramii mõtles: miks mitte elada mõni aeg seal?

Kuu aja pärast nad juba kolisid.

“Suveõhtud on siin idülli­lised: pehme valgus, loed raamatut ja jood teed, vastas­majas harjutavad muusikud,” tõdeb Miramii. “Aga talvel on veel mõnusam, siis kuulub linn pärnakatele. Tänavad on tüh­jad, kohvikutes ruumi, poes tunnevad müüjad sind nägupidi.”

Viimsi-kodu jäi Miramii rõõmuks alles ning sai välja üüritud. Kaasa rändasid noore perega ainult suur voodi ja kamin. Kõigepealt käisid Miramii ja Rene vaatamas sajaruudust korterit Malmö tänaval ja siis kolmemeetriste lagedega korterit ilusas sinises puumajas pargi vastas. Piltidel tundusid need aga ihaldus­väärsemad kui elus.

“Ma armastan sooja ja valgust,” tõdeb Miramii. “Nii kui praeguse kodu ukse lahti tegime, saime aru, et rohkem pole vaja otsida. Korter polnud küll üldse meie stiilis, suva vineerist mööbel ja mitte­midagi­­ütlevad asjad. Aga kõr­ged topeltuksed ja Prant­suse rõdu on mu meelest lahe­dai­mad asjad üldse! Ütlesime maaklerile kohe, et selle võtame.”