Aune, tema elu­kaaslase Kristjani ja nende kahe pisi­põnni (3- ja 5aastane) koduks saanud mureli­­punaseks võõbatud akna­raamidega Stalini-aegne maja asub Kopli ja Kalamaja piiril. See on paik, kuhu mood­sad bagel-kohvikud, pisikesed butiigid ja melurikkad hipster-baarid pole veel täie jõuga kanda kinnitanud. Kuid robust­sete trammi­rööpa­rägastike ja hajuva nõukaaegse fooni taustal on tunda muutust: ühelt poolt puudutab piirkonda Kalamaja boho-chic-elustiil ning teisalt ootavad taasavastamist Nob­less­­neri sadam ja Kopli unus­tatud aarded. On ainult aja küsimus, mil sellest varju­surmas olnud paigast saab meie mõistes uus Harlem – endine gangsterite paradiis, kus praegu leiavad kodud noored moodsad pered ja cool’id karjääri­inimesed.

Hoolimata suursugustest tulevikuennustustest, polnud Aune ja Kristjani jaoks tegemist number üks piirkonnaga, kuhu oma päris esimest kodu soe­tada. Õiget paika otsiti pikalt, mängiti nii korteri- kui ka maja­mõttega, käidi isegi Nõmme mändi­de all Eesti-aegseid häärbe­reid piidlemas. Ükski neist ei tundunud õige.

Paari koduotsingutega samal ajal ehitasid nende sõbrad Larseni kinnisvarabüroost ümber Erika tänava endist politseimaja. “Tegime nalja, et lõpuks lõpetame ikka seal,” muigab Aune. Kuna maja oli veel ehitusjärgus ning kaks aastat korteriotsinguid polnud tulemust andnud, ei tundu­nudki see üks hetk enam halb mõte. “Saime korteri n-ö suuremaks paisutada ja sellele ise planee­ringu mõelda. Mõistsime, et me pole veel majainimesed – tahaks küll majamõõtu kodu, aga aia hooldamiseks ning katuste-uste-garaažide paran­damiseks pole me veel valmis.”

Põhjus, miks kirju ajalooga võimas helesinine maja esialgsetest plaanidest maha kriipsutati, on inimlikult proosaline – näis, et tegemist pole niivõrd aguliromantika, kuivõrd lihtsalt kahtlase kandiga. “Ümberringi olid garaažid ja räsitud vaib... tundus selline pätikas piir­kond,” naerab Aune ja meenu­tab, kuidas ta esimest korda õhtul jooksma läks. “Mäletan, et ei julgenud kõrvaklappe pähe panna, sest ei tundnud seda kanti. Täna juba naeran selle üle. See on väga äge ja kiiresti arenev ümbruskond.”

Kui paar esimestel kordadel korterit vaatamas käis, oli raske uuest kodust täit üle­vaadet saada: “Ülemist korrust polnud veel olemaski – ainult tellingud kõrgusid. Kõik oli ehitusjärgus. Kuulsime, et koristustööde käigus leiti siit isegi üks revolver. Ootasin tol hetkel meie teist last. Ümber­ringi olid vaid tumedad seinad ja mustus. Ise olin suure kõhu­ga. Ütlesin üks hetk ehi­tajale, et see koht on liiga väike ja ma ei saa siia kolida. Ehitaja vaatas mind seepeale suurte silmadega, sest korteri kogu­pind on natuke üle 150 ruutmeetri,” naerab Aune.