Inimkonna ajaloos on korduvalt ette tulnud, et mõni kõrge tsivilisatsioon on asukoha looduslike ressursside ammen­dumise tõttu kokku kukkunud. “Babüloonias juhtus nii mitu korda, maiadega läks samuti nõnda ja Lihavõttesaare kunagisest tsivilisatsioonist teame tänapäeval vaid suuri kivist peakujusid,” kirjeldab Mihkel Kangur. Tema sõnul oleme praegu olukorras, kus keskkonnakriis ei hõlma mitte üksnes mõnda kindlat paikkonda, näiteks üht saart, vaid kogu maakera. Karm tõsiasi on, et meid ähvardab globaalne tsivilisatsiooni kokkuvarisemine.

Kas inimesi on liiga palju?


“Viimase sajandi jooksul on inimkond läbi teinud tohutu arenguhüppe. Meie eluiga on tunduvalt pikem, haridus on kättesaadav palju suuremale osale inimestest, eneseteostus­võimalused on laienenud,” räägib teadlane ja kinnitab, et me pole kunagi elanud nii hästi kui praegu. “Selle edu taga on aga põllumaade, veeressursside ja muude loodusvarade suurem kasu­tamine. Kõige selle tulemusena on rahvaarv väga kiirelt kasvanud – sada aastat tagasi oli maakeral inimesi neli korda vähem.”

“Kui mina 1975. aastal sündisin, oli Maal inimesi kaks korda vähem. Ühest küljest on rahvastiku kiire kasvu taga tööstusrevolutsioon, fossiilsed kütused, keemiatööstuse areng, väetiste kasutamine jm, teisalt on muutunud toidu tootmine arenevates riikides odavamaks,” selgitab ta. Inimesed on hakanud üha rohkem tarbima. “Aga tasuta asju maailmas pole. Heaolu kasv on tulnud teiste liikide ja ka inimeste arvelt.”

Eluks vajalik hävineb kiirelt


Keskkonnaressursside lõppemise all ei tule mõelda kitsalt nafta või põlevkivi otsasaamist. “Need ressursid ei saa iial otsa, ühel hetkel on nende kasutamine lihtsalt nii kulukas, et ei tasu ennast ära.” Põlevkivi abil elektri tootmine ongi juba muutunud liiga kalliks. “Seega on mõne aastakümne tagused säästva arengu pri