Elustiil

Ingliskeelse veebiajakirja Savant looja Hanna-Amanda Pant (24) sai tõuke minimalistliku elustiili suunas, kui nägi lähedalt moetööstuse raiskavat palet. “Õudne, milliseid riidehunnikuid kasutatakse vaid korra, ühelainsal pildistamisel või laenutamisel!” meenutab ta ülikoolijärgset tööd Londoni moemaailmas.

Tema elustiili iseloomustab slow living, mis väärtustab kiirustava edu- ja tarbimiskultuse asemel hingestatust ja jätkusuutlikkust. “Mul käis peas krõks läbi ja väärtushinnangud muutusid.”

Hommikuti väldib Hanna-Amanda ekraanide passimist ja kasutab aega mõtete korrastamiseks. Ta seab ritta prioriteedid, mida on vaja saavutada omaenda ja laiema kogukonna hüvanguks. Hanna-Amanda elustiili lahutamatu osa on tarbimise piiramine, isetegemine ja taaskasutamine.

Toitumises tähendab see Pariisis elava naise jaoks kodus kokkamist ning võimalikult puhast ja hooajalist toorainet, mis on valdavalt taimne. “Kuulan keha vajadusi ega karista end tervete toidugruppide väljajätmisega,” selgitab ta. “Luban endale ka oma lemmikuid, punast veini ja pastat.”

Minimalistlikku elu ei vahetaks ta mingi hinna eest varasema vastu. “Mida rohkem me sõltume materiaalsetest asjadest, seda vähem suudame pühenduda tõeliselt olulisele: oma mõtetele, lähedastele, keskkonnale…”

Garderoob

Triin Kullerkupp (33), kes on Adidase ja Reeboki Eesti turundusjuht, hoiab end töö tõttu küll trendidega kursis, kuid tema stiilipuhast garderoobi moetuuled eriti ei mõjuta. “Mind võlub minimalismi puhul mugavus: saan samades rõivastes minna otse töölt restorani,” selgitab ta. “Ja igahommikused otsused sünnivad kõvasti lihtsamalt, kui garderoobis pole kümneid eri värve.”

Mustrid ja erksad toonid Triinu ei tõmba, talle jäävad silma huvitavad vormid ja kvaliteetsed kangad. Ta usub, et tema stiili on suuresti mõjutanud elukoht. “Eestis on ilm kogu aeg suhteliselt hall, seega ma tunnengi end hallis-mustas kõige mugavamalt,” lausub ta ning lisab, et teatud rolli on mänginud ka varasemad elukohad. “Minus on veidike Austraalia boho-võnkeid ja pariisitaride naiselikkust.”

Ka riiete hulgalt püüab Triin olla minimalist, kuid siin on veel arenguruumi: “Töötan ju rõivaäris. Tunnistan, et mul võiks vähem riideid olla!” Siiski teeb ta kaks korda aastas garderoobis suurpuhastust ja vabaneb seisma jäänud asjadest. Osa kingib sõbrannadele, osa paneb müüki, osa annetab abivajajatele. Allahindlustel on ta hakanud end tagasi hoidma, esitades endale küsimuse: kas see ese on nii hea, et ostaksin selle ka täishinnaga? Lisaks mõtleb ta poes oma garderoobile ja üritab selgusele jõuda, kas uut hilpu on ka millegagi kanda.