“Eelmisel kevadel siplesin nagu selili kukkunud sitasitikas,” meenutab Tiina. Kuu jooksul mängis ta rohkem etendusi kui tervel talvel kokku. Lisaks toimusid meelelahutussaate “Pühapäev Sepoga” võtted, oma aega vajasid pojad Laurits (12) ja Lui (8) ning taimekasvatus. “Sain aru, et teen kõiki asju poole persega ega jää millegagi lõpuni rahule ei kunstipõllul ega pipramaal. Siis võtsin vastu otsuse: talvehooajal, alates jaanuarist, kui hakkan pipraid külvama, ei saa ma teatritööd teha. Pean arvestama, et üks kell võib isegi majanduslikult kitsaks minna. Kohaliku joogikultuuri edendamine veel niimoodi sisse ei too, et dividendidest ära elaksin.”

Samasuguse paueriga nagu Tiina kehastus omal ajal Von Krahli Teatris mustaks luigeks ja kuhtunud abielunaiseks, stardib ta nüüd marsruudile Muuga – Ikla – Kuusalu. Seal asuvad tema kaheksa kasvuhoonet.

Edasi rühkides

“Mul on kolmapäeval üks esinemine, tule kuulama,” on Tiina kutsunud. Aga mitte teatrisse, vaid väärikasse klubisse vanalinna müüride rüpes. Sel õhtul istub Tiina, seljas helesinine trapetsikujuline kleit, sakstekambri pika laua aukohal. Temanimelise pipraviina degustatsioon saab palistatud kolmekäigulise õhtueinega ning loo jutustamise vahele naudib seltskond siiamarja, roosakat pardi­fileed juurselleriga ja vanaema saiavormi. Sellistele kohtumis­õhtutele kutsutakse Tiinat aina sagedamini ja ta läheb. Eelmisel nädalal käis ühes kultuurimajas. Tiina rõõmustab südamest: selliseid üritusi hoitakse maakohtades elus, et kohalik rahvas vähemasti kord kuus kokku saaks. Kuni algab aiahooaeg.