Pelgulinna hubases kohvikunurgas, mille veebileht avaneb kutsungiga suhkrule ja maasikavahule, heidab Hanna-Liina pilgu menüüle. Mõne sekundi pärast laksab ta toidukaardi kinni. “Kartulipliinid! Kalaga!” pahvatab ta kindla veendumusega.

Lisaküsimusi ega mõtlemisaega pole vaja. Ta teab täpselt, mida ta nüüd ja kohe tahab.

Hanna-Liinal on napi nädala jagu päevi Eestis olemiseks, et siis taas purjetada Rootsi, kus teda ootavad Göteborgi ooperiteatris “Ooperifantoomi” etendused täismajale. Kõik teatri 1800 istekohta on välja müüdud. Igal etendusel.

Kui Hanna-Liina möödunud sügisel peakangelanna Christine’i rolliga alustas, läksid nad esialgu Rootsi terve perega, kaasas elukaaslane Christer Saaliste ja poolteiseaastane poeg Otto Eliel, ainult vanim “laps”, beagle Taco, jäi Eestisse. Vahel käis ka ema Tiia abiks. Kuna peagi ilmnes, et teistel pole sel ajal Göteborgis suurt midagi teha, sõidab ta nüüd vahel ka üksi. Õnneks on eemaloleku aeg üürike.

Hanna-Liina teab ja tunneb, et nüüd on ta osa karjast. Ja nii on väga hea. “Ma olen vist kogu omaette olemise aja juba kätte saanud,” naerab ta. Nii piisab talle hetkedest, mil poeg on lõuna­unne vajunud.

Saatusega on Hanna-Liina sina peal. “Ma olin mõelnud ja arvestanud, et kui last ei tule, siis see on ka okei,” räägib Hanna-Liina. Ent oma tulekuks poleks suutnud Otto Eliel enam õigemat hetke valida. “See oli geniaalne ajastus! Mina seda paika ei pannud, aga mul oli täpselt üks tühi auk selle aasta kohal. Ju tal on mingi oma asi ajada ja mina pean teda selles aitama,” kinnitab Hanna-Liina.

Poeg on õpetanud teda tegema seda, mida ta muidu ei teeks, näiteks putru keetma või käima ka talvel tublisti ujumas. “Ma olen alati olnud rõõmus, kuid rõõm, mis koos temaga on tulnud, on kuidagi teistsugune. Ootan põnevusega, mis edasi saab.”

Hanna-Liina arvab, et ta hellitab Otto ära. Kui poiss ikka midagi väga tahab, ei luba ema süda andmata jätta. Hommikuti vudib poiss kõigepealt kööki ja nõuab, käsi pikalt ees, küpsist. Kunagi sai kakuke jorisemise peatamiseks antud ja nüüd on harjumusest raske vabaneda. “See juba annab aimu, et võib natuke käest ära minna,” naerab Hanna-Liina.

Muidugi tunneb ta noore emana ka hirmu, et ei unustaks mõnel ootamatul hetkel laua peale midagi, mida seal olema ei peaks. Ühel päeval sai Otto kudumisvarda kätte ning järgmisel hetkel togis sellega koera. “Aga mul on kogu aeg ikka selline tunne, et küll tal on mõistus peas. Tean, et vahel tuleb olla karm, aga ma loodan selle veeretada tema isa õlule.”