8. märts on Venemaal ametlikult vaba päev – ilmselt selleks, et mees ennast hästi tunneks ja töölt koju jääda saaks. Mäletan pilti: umbes 13aastasena läksin, saksofon käes, bussipeatuse poole, et sõita Narva maanteel asuvasse Tallinna lastemuusikakooli. Kell võis olla 1 või 2 päeval. Vana-Kuuli peatus on paigu­tatud nii, et kõigepealt pead sa minema linnast saabuvate busside peatusest üle tee selleks, et jõuda linna suunduvate busside peatusesse. Mõnikümmend meetrit enne teeületust peatus minu ees buss number 51.

Oli ilus päikesepaisteline kevadise hõnguga päev. Korraga avanesid kõik bussiuksed. Igast uksest kukkus välja trobikond vene mehi. Käes nelgid, tort ja šampus ehk püha kolmainsus, nagu seda suvatseti nimetada. Kõigil pilt hägune, kõigil jalg pehme, jutujorin huulil. Ilmselt kaja äsja toimunud pidusest kokkusaamisest teiste meestega. Selle soiu saatel astuti tiira-taara tuhande paraadna poole. Kõigil seljas keskmisest pikem nahkjopp, jalas hallid viigipüksid ja peas soni, nahast kott üle õla ja jalas porikingad. Liiguti natuke rutakalt, ettepoole kaldu. Ma ei ole kindel, kas naised ise on üldse rahul oma päevaga. Võiks ju olla nii, et naistepäeval jäävad ainult naised töölt koju.

Kodus meil mainitakse, et iga päev võiks olla naistepäev ja no lilli saada on ikka hea tunne. Ju siis on ikka tähtis päev. Matriarhaat on ikkagi vist nurga taga. Matriarhaat, kui te ei mäleta, on ühiskonnavorm, kus valitsevad peamiselt naised. Vaadake ise, mis praegu toimub. Naistele aitab. Mehed on neid terve aja ahistanud ja olgem ausad, tegelikult ju on nii olnud ka. Päris kaua isegi on minu arvates vait oldud. Ja mehed on ka väsinud sellest rollist, et nad kõike teavad, otsustavad või teevad. Kõik on ju nõus, et parem oleks olnud Clinton kui Trump. Meestel on aeg tõmmata saba jalge vahele ja istuda köögis.

Minu vanaema ja vanaisa peremudelis valitses täielik matriarhaat. Vanaisa istus vaikselt köögis, õues või teleka ees ja vaatas pealt, kuidas vanaema kõik eluotsused vastu võttis. Viskas ainult nalja kogu aeg ja samas, kui vaja, tegi ka mehetööd. Vahel varjus konkusse putitama. Mäletan väikese poisina suviti maal olemise ajast, et majast natuke eemal oli selline konku, kus sai igasuguseid asju putitada. Vahel parandasime vanaisaga seal jalgrattaid. Mõnusa idüllilise olustiku katkestas vanaema hele hääl, mis hüüdis vanaisa üle õue nii, et seda oli poolde külla kuulda. Vanaisa küsis minu käest, et mida ta tahab. Kust mina teadma pidin? Vaja oli jälle midagi teha. Või oli midagi tegemata jäänud. Nii see käis. Vanaema oli vedur ning vanaisa ja ülejäänud perekond oli vagun.