“Olin kuueaastane, kui hakkasin koos legendaarse professori Juri Lotmani lapselastega laulutundides käima. Sain omavanuste tüdrukutega lähedaseks ning igaühega tekkisid omad teemad: Maria-Kristiinaga rääkisime raamatutest ja kirjutasime näidendeid, Triinuga tegime moešõusid ning Rebekkaga korraldasime sigadusi – ja ka kaklesime päris tihti. Kord otsustasime nende maakodus minna öösel seenele. Uksed olid lukus, aga ronisime WC-aknast välja, korjasime kukeseeni, tagasi jõudes praadisime need ära, sõime ja heitsime uuesti magama. Teinekord üritasime põrandal potis lõket teha, mille vanemad katkestasid ja mitte hellitussõnadega.

Kord ööbisin Juri Lotmani ja ta abikaasa Zara Mintsi kodus, nende suures korteris Tartus. Kui Juri ja Zara olid magama läinud, hüppasime Rebekkaga kolmerattalistele jalgratastele ja kihutasime mööda korterit ringi. Muidugi lärmasime, äkki läks uks lahti, lävel seisid hommikumantlites Juri ja Zara. Kartsime, et saame pahandada. Aga nemad ainult vaatasid meid ega öelnud midagi. Oli väga piinlik. Kadusime kiiresti voodisse.