Mida vanemaks saan, seda raskem mul esimese mulje jätmisega on. Olen avastanud, et minuga on nii: mida rohkem ma tõtt räägin, seda vähem mind usutakse. Te juba ei usu, jah? Täiesti tavaline.

Kui mainin, et mu firma nimi on Unistuste Agentuur, läheb meestel kohe katus lendu: “Ah et teed siis inimeste unistusi teoks?” Kõik võtavad seda muidugi mänguna ja keegi ei usu, et on olemas agentuur, mis nende unistusi võiks täita või et selle omaniku ametinimetus on peavõlur. Aga no ilus neiu, las ta räägib.

Kui käin välismaistel teaduskonverentsidel ning pärast ametlikku osa hakatakse õhtusöögilauas rääkima perest ja lastest, siis mulle kunagi sõna ei anta. Kui siis end vahele pressin ja ütlen, et kuulge, mul on ka lapsed, siis näen, kuidas kõik hakkavad peas rehkendama, kas nende riigis oleks legaalne, kui minusugusel 23aastasel on seitsmeaastane poeg. Vastus on ei. Nad siis pigem ei usu mu juttu. Las plika fantaseerib.

Kui ma siis saan veel korra sõna ja ütlen, et teate, tegelikult on mul neli last, siis hakatakse lihtsalt naerma. Muidugi on sul neli last! Äkki on veel neli meest ka? Tegelikult on küll. Ma elan koos nelja endast noorema mehega, aga seda ma enam ei ütle, sest siis oleme jõudnud faasi, kus keegi ei usu enam midagi.