Ma ei imestaks, kui sel aastal võetaks vastu otsus, et aitab, ei tähista me enam mingit naistepäeva, see on igand. Igal aastal on ju see teema üleval. Pole neid naisi vaja nii palju üle tähtsustada. Kuidas mu hea Facebooki-tuttav Janar Ala seda esitleski? Nii nagu talved pole enam talved ja suved ei ole enam suved, ei ole ka mehed enam mehed ja naised naised. Või kas asi on ikka nii hull? Õues läks külmaks küll vahepeal ja isegi lumi tuli maha ju.

Hakkasin siin mõtlema, et millal ma tegelikult üldse teadvustasin, et ma naine olen. Lapsena pole sugu alguses endale eriti hoomatav ja tähtis. Ma vist käitusin pigem nagu poisile kohane. Ronisin majade ja puude otsa ja kukkusin alla ka, meisterdasin pajuokstest vibusid ja panin püksikumme vibunöörideks, veetsin aega poistega garaažides ja keldrites motikaid putitades. Nautisin erilist hetke, kui ma esimest korda üksi punnvõrriga Lihula kultuurimaja tagant Pioneeri tänava lõppu sõitsin. Ja ega ma tegelikult lapsena mõelnud, et need on poiste mängud. Siis oli ikka nii, et tegid seda, mis meeldis. Ma ei mäleta, et Lihulas oleks palju selle üle arutletud, kes on mehed ja kes on naised. Või et mis on mehelik ja mis naiselik. Kõik elasid oma lihtsat elu ning vaatasid õhtuti telekast “Kodus ja võõrsil”, kus olid ka lihtsad inimesed, kellega samastuda sai.

Ükskord, kui poistega katlamaja taga ajaviiteks mingeid kasvuhooneklaase lõhkusime, tuli kõigil korraga pissihäda. Vaat sel hetkel ma tundsin, et mulle on see tegevus ebamugav. Neil käis see kuidagi lihtsalt, siuh ja valmis, aga mina mõtlesin, et oh jumal küll, hakka pükse maha võtma ja siis vaata, et õigesti rihid, ja väga külm oli ka veel. Parem ikka kannatada ja siis kodus rahulikult oma asja ajada. Nii ma seisingi seal tuule käes, jalad ristis, poisid pissisid, mina tundsin end veidi hüljatuna. Samas, kannatlikkus on edaspidigi elus kasuks tulnud. Kes kannatab, see… ongi naine.
Naiseksolemisele hakkasin tõsiselt mõtlema hetkel, mil ma nägin telekast esimest korda näitleja Evald Hermaküla. Muidu ma unistasin ikka, et minust võiks saada MacGyver või siis selline mees nagu “A-rühma” märuliseriaalis Hannibal Smith, aga Evaldiga tajusin midagi muud. Mul tekkis esimest korda tunne, et ma tahaksin selle mehega kohtuda ja temaga rääkida – nagu naine, mitte ise olla see mees. Nojah, ma olin siis nii noor ja Lihulast, nii et mingit võimalust väga polnud. Aga midagi sel hetkel minus tõe­poolest muutus ja see on siiamaani vist nii. Naisena tunnen ma end ikkagi kõige rohkem mehe kõrval, kes mulle meeldib ja sümpaatne on. Siis ma tunnen kohe eriti, kuidas naisesus minus kasvab ja paisub. Üksi kodus olles tellin pitsat ja Jaapani õlut, aga kui mehega välja lähen, siis eelistan ikkagi veini ja sushit.