Kodukoristuse tellimine on kasvav trend, ent ometi toob see kaasa ka hirme. Võõras inimene MINU kodus?! Ja üldsegi, kas Eesti naine ei peaks suutma kõike ise ära teha? Kasvatada lapsi ja koduloomi, käia tööl, remontida autot… Maja läigib selle kõrval nagu iseenesest. Kaks kätt ju otsas!

Fazer Eesti turundusjuht Anett Kutti (30) sai mõtte palgata koristaja sõbrannalt, kes ütleski kuldsed sõnad, et pärast koristaja käimist on tunne nagu spaas. “Varem ei olnud ma sellele mõelnud, aga kevadel, kui mu beebi muutus aktiivsemaks, sain aru, et võin küll täna koristada vannitoa, homme sahtlid, aga kõike korraga enam ei jõua,” meenutab ta. “Mõtlesin, et annan sellele mõttele võimaluse. Kui koju tulin ning kõik oli ilus ja korras, siis helistasin kohe koristajale ja ütlesin, et palun hakkagi käima!”

Nüüd käib Anetil koristaja üle nädala ja küsib korra eest 20 eurot. “Meil on üsna vähe pindu, sahtleid ja kappe. Pigem selline lihtne kodu.” Sama inimene käib ka mitme naise tuttava juures ning usaldusega pole kunagi probleeme olnud. “Aga minu jaoks pole see tegelikult üldse küsimus – mida see inimene siis teha võib? Sobrada mu asjades? Ja mis siis?” küsib Anett.

Talle näib, et tõrkeid tekitab mõte koristaja palkamisest pigem vanemal põlvkonnal. “Varem on see ehk olnud justkui tõusikute teema, aga minu arvates on see samasugune mugavusteenus nagu toiduäpi kaudu tellimine või auto­pesulas käimine. Kasutan vabaks jäänud aega kuskil mujal, tehes midagi, mis on mulle suurema väärtusega.”

Kui Aneti vanemate korteri jaoks oli tarvis ühekordset koristusteenust, siis leidis ta koristaja veebilehe wirk.ee kaudu. “Lehekülg arvutas mulle sisestatud info põhjal umbkaudse hinna ja inimesed, kes olid huvitatud selle töö tegemisest, said mulle kirjutada. Valisin inimese, ta tuli kohale, tegi väga head tööd. Viie tunni eest maksin 46 eurot. Kui võtsin ühelt suuremalt koristusfirmalt täpselt samale asjale hinna­pakkumise, oli summa 120 eurot.”

”Ma ei oska koristada!”

Kunstnik ja dokumentalist Sandra Jõgeva (42) on palgalisi koristajaid kasutanud viimase pooleteise aasta jooksul. “Sest ma ei viitsi koristada. Mul oli vaja korterit pildistada, sest mõtlesin selle müüki panna. Maakler arvas, et ruumide korrastamisega võiks tegeleda proff,” räägib Sandra. Koristaja leidis ta sõprade kaudu. “Koristaja tuli oma alluva ja kõikide vahenditega. Vaatas ringi, ütles, et tööd siin ikka on. Kolme­-nelja tunni eest võtsid nad 80 eurot. Teise koristaja kutsusin, kui üks ajakirjanik tuli minu poole ja ma ei saanud talle öelda, et mul on hull kaos.”

Sandra tunnistab, et ta tõepoolest ei oska ise koristada. “Mind ei õpetatud lapsena seda tegema. Minu ema oli kunstnik, nii tema kui ka minu isa karjäär oli absoluutses tipus, nad tegid tohutult palju tööd, olles seejuures vabakutselised. Isa oli päeval minu ja vennaga kodus ja ema maalis ateljees. Õhtul läks isa siiditrükki trükkima. Ema on hiljem öelnud, et tal oli lihtsam ise kiiresti ära koristada kui mind õpetada, sest see võttis vähem aega ja ta sai tagasi ateljeesse maalima minna.” Aga need asjad ei tule loomulikult, leiab Sandra. “Liigutused ei ole käe sees. Hotelliski viskan asjad lihtsalt põrandale, see on mulle iseloomulik. Tundus igatahes parem mõte keegi palgata, et asi päris käest ära ei läheks.”