Eesti naised on maailma vägevaimad, kiidab Eliq Maranik, maailmas palju reisinud ja tohututes kogustes retseptiraamatuid müünud smuutimeister käesolevas ajakirjas. Aastaid Rootsis elanud Eliqi öeldu kõlab taas kord ühe toreda tunnustuse ja innustava paina, kui mõelda, mida rahvuslik eripära, eelarvamused ja kasvatus paljudes Eesti naistes alal hoiavad. Ma pean siin silmas neid eestlaslikult vaoshoitud pominaid, mida veel liigagi tihti kuulda võib: mis nüüd mina; keda mu arvamus ikka huvitab; ah mis ilus ma nüüd ikka olen jne.

Näitleja ja lavastaja Maria Peterson tunnistab siinsamas ajakirjas, kuidas lapsepõlves tehtud kompliment igaveseks meelde on jäänud ja saadab teda kogu elu, andes jõudu tugev ja enesekindel olla. Üks lihtne lause, mille mõju kestab aastakümneid – milline vägev võim sel on olnud!

Ka mitmes teises selle numbri loos ilmneb, kui palju loevad – eriti just naiste jaoks – kas või kõige lihtsamad kiidusõnad, võrdne ja lugupidav kohtlemine, märkamine. Õnneks paraneb olukord päev-päevalt ja me kuuleme üha sagedamini: sa oled nii tubli! Sa oled nii tark! Sa oled nii ilus!

Sest see kõik on ju tõsi!