Keegi sõltub nüüd sinust ja sul lasub suur kohustus kasvatada üles üks väike tegelane. Täpsemalt peategelane. Mu maailmapilt muutus mitu kuud enne, kui peategelane kohale jõudis. Üks tuttav ütles lahedalt, et nüüdsest dikteerib sinu aega keegi teine. Tol korral mõtlesin veel: mis sa jamad, ei ole ikka nii! Tegelikult on. Sinu aega dikteerib keegi teine. Ta sätib meid täpselt nii, et sina mine tee seda ja sina toda. Ülesanded on minu ja Karina vahel ilusti jagatud. Äratus on alati teatud kellaajal natuke liiga vara ja magamaminek on ka kindlal kellaajal. Vahepeal jõuate teha vaat nii palju ja mitte tundigi rohkem.

Oma uue elu osana veedan ma rohkem aega kodus ja ka see sobib mulle. Kui varem sõpradega väljas käisime, siis ikka lahutasime meelt poole hommikuni kuskil kõrtsis või öölokaalis. Seda enam ei ole. Nüüd käime restoranides, naudime sööki ja jutt käib põhiliselt laste ümber. Erinevatel koosviibimistel kogunevad mehed kööki, õlleklaasid käes nagu vanasti, ainult et jutt käib lastest.

Loomulikult eksib sinna vahel ka neid, kes veel isad pole, ja alati tuleb ka kommentaar, et kuule, kas nüüd millestki muust kui lastest enam ei räägita. Ise olin kunagi samasugune. Aga tõesti. Olen olnud isa napilt pool aastat ja muud juttu eriti ikka ei tule. Rõõm iga väikseimagi arengu ja uue asja puhul on nii suur, et kohe räägid kellelegi. Ükspäev helistas telemarketingitöötaja ja pakkus õigusabikindlustust või midagi sellist. Ma ütlesin: “Suva see kindlustus! Tead, mis mu laps just tegi? Ta võttis ise endal luti suust ära ja pani selle sinna tagasi ka!” Ootasin rõõmustavat reaktsiooni ja ahhetust – aga seda ei tulnud! Pärast mõnd sekundit kuulsin hoopis küsimust: “Aga see kindlustus?” Ütlesin ei ja panin toru ära. Äkki oleks pidanud ikka võtma?