Alustame päritolust, sest Eliq Maranik kõlab nagu pseudonüüm, millel poleks justkui Eestiga mingit seost. Pigem võiks selline kombinatsioon sobida marokolannale.

Tegelikult on Eliq mu päris nimega üsnagi sarnane: ema valis Eelika ja Maranik oli mu kasuisa perekonnanimi. Kuna soovisin kanda ema ja vendadega sama nime, sai ka minust Maranik, kuigi mul oli teine bioloogiline isa. Ja Rootsis, kus ma olen elanud viimased 16 aastat ehk peaaegu poole oma elust, on Eliq kuidagi mõistetavam kui Eelika. Eriti kui see seisab raamatu kaanel, autori nime kohal.

Sa kirjeldad alati suure soojusega oma vanaema, aga vanematest rääkides muutud napisõnaliseks. Miks?

Vanaema aitas mind kasvatada, sest ema oli 17, kui ma sündisin. Mu lapsepõlv Vana-Vigalas polnud kerge ja olude sunnil sai minust väike vanainimene, kes mängimise asemel hakkas varakult vastutama. Teised lapsed kiikusid, mina harvendasin porgandeid. Hoolitsesin vendade eest, aitasin ka ema, kui ta vähi­diagnoosi sai. Tagantjärele olen mõelnud, et tal oli ikka kohutavalt keeruline elu: kasvatas neli last sisuliselt üksi üles, oli vahepeal väga haige ja ka tema suhted meestega olid äärmuslikud. Samas ta armastas meid, lapsi. Ja ma ei häbene öelda, et olen pärit – kui teaduslikku terminit kasutada – düsfunktsionaalsest perekonnast. Ükskord unustasin kooli minnes sussid koju ja jooksin tagasi – kui üle ukseläve astusin, nägin pilti, kuidas kasuisa hoidis sõna otseses mõttes nuga ema kõril. Seda mäletan küll elupäevade lõpuni.