Osaliselt “süüdistasin” selles just lapsepõlve ja geene. Nüüd, olles rohkem kui kaks aastat alkoholist sõltumatu, soovin jagada oma kogemust – ehk on mõni lugeja sellises punktis, kus ta vajab julgust teha otsus ja muuta midagi olulist enda elus.

Lapsepõlv

Isal oli oluline roll minu lapsepõlves ja kujunemisteel. Isa oli esimene, kelle kaudu tundsin tingimusteta armastuse tähendust. Ta oli inimene, kes tekitas minus huvi muusika vastu – külastades minuga klassikalise muusika kontserte, istudes mu kõrval, kui klaveriga võitlust pidasin, viies mind kooli-kooridesse ning elades kaasa minu õnnestumistele ja ebaõnnestumistele. Tal oli minu jaoks aega. Suhtusin oma isasse kui kangelasse: ta oli olemas, hoolis ja mis olulisim – temaga oli turvaline. Minu isal oli aga suur nõrkus – alkohol.

Kuni minu neljanda eluaastani oli isa alkohoolik. Kuigi see oli kaua aega tagasi ja suuri joomaorgiaid ei pidanud minu lapse­silmad nägema, on minu mälestustesse jäänud üks pilt – isa, kes on tulnud koju järjekordselt joomapeolt. Ei suuda meenutada detaile, aga mäletan siiani hirmu, mis mind sel hetkel enda alla mattis. Minu isa – kaitsja, turvaisik – oli muutunud kellekski, keda ma ühtäkki pidin meeletult kartma. Kandsin seda mälestust endaga kaasas hetkeni, kuni sain ise lapsevanemaks ja kogesin midagi sarnast.