Muinasloo alustuseks selgub, et Treimani küla sai oma nime kolme venna järgi (levinud tegelaskond paljude rahvaste lugudes, eks ole!). Teiseks on vaja pealinnast kätte saada ja maale toimetada Kristiina abikaasa ukulele (jutustustes on tihti katsumus, mis vaja läbida, tõestamaks oma sobivust). Ning lõpuks kohalejõudmisjuhend, mis sisaldab hulga õpetusi, nagu “suurest kuusest mööda” ja “kurepesa juurest paremale”, mis meenutab võlumaale jõudmist jäneseuru, peegli või riidekapi kaudu. Lisaks on Kristiina mulle ilmunud mitmel ööl unenägudes ja peas keerleb ringiratast tema ansambli Naised Köögis laul nugadel tantsivast kuningatütrest. Ja kas üldse leiab kogu meie maalt naise, kes rohkem muinasjutuprintsessi meenutaks kui Kristiina?

Siiski teadsin, et ei lähe kohtuma haldjaga, vaid lihast ja luust inimesega, olgugi et ebatavaliselt ebatavalisega. Tosin aastat tagasi olin sametisse riietatud printsessi-Kristiinat näinud suures saalis vaiksel valjul häälel luulelugemisega publikut hüpnotiseerimas, kuid kui temaga tol ajal päriselt kohtusin, oli ta teksades, nahktagis ja tanksaabastes, avatud ja elurõõmus suhtleja. Ka tema raamatutes tungib esile tohutult erinevaid tahkusid, sürrealisti tütrest amatsoonini.

Perenaine

Tänane kuuma suvepäeva Kristiina tervitab mind paljajalu mehe lapse­põlvekodu taluõuel ja tutvustab peret: abikaasa Silver Sepp (34), poeg Hannes (10), Silveri tütar Emma (11) ja ühine tütreke Luike (11 kuud). Sööme peenralt maasikaid, Kristiina näitab Silveri vanavanemate pulma­päeval istutatud tamme, mille all noored ise kuus aastat tagasi abiellusid ja kus nüüd aeg-ajalt kontserte annavad.

Selle ilusa eluni kõndides on rada olnud käänuline. Raamatus “Paleontoloogi päevaraamat” kirjutas Kristiina vaimsest vägivallast ühes möödunud suhtes, üksikema elust väikese pojaga ning kärgpereks kasvamisest, mis pole alati lihtne olnud.

Mõni kuu tagasi lõid Naised Köögis loo “Aasta ema” (kus näeb räppivat Kristiinat), mis osutus pööraselt populaarseks, sest puudutab paljusid valukohti ühiskonnas. “Sestsaadik küsitakse poes käies ohtramini autogramme ja selfisid,” naerab Kristiina. Kirju on ansambel saanud paljudelt kuulajatelt, kes ennast või lähedasi selles loos ära tunnevad, aga ka terapeutidelt ja sotsiaaltöötajatelt, kes puutuvad selliste lahendamatute olukordadega kokku päevast päeva.

Ansamblisse kuuluvad veel Sofia Joons, Katrin Laidre ja Kairi Leivo ning kui augustis üle-eestilisele tuurile minnakse, on koostatud suurem graafik kõigi laste hoidmiseks ja nendega ühise aja veetmiseks.

Uue plaadi “See tantsusaal on nugadega kaetud” sõnadevoldikust leiab ka jutukesed, mis tutvustavad laulude saamislugusid: inspiratsiooni on pakkunud nii tänaval kuuldud fraasid (“Ma armastan sind esmaspäevast reedeni”) kui ka naisi pilkavad lorilaulud (“Naised, naised”) ja keerulised, ent ilusad kogemused (“Rasedajenka”). Ansambli laulude sõnad sünnivad nelja naise – ja nende emade, õdede, sõbrannade kogemustest, suures osas elust maha kirjutatud olukordadest (jah, ka see, et pere juurest läinud mees hangib invaliidsusgrupi ja naine enam alimente ei näe...). Just neljakesi tekib naistel sünergia, kuhu üksi ei jõuaks.

Bändikaaslane Sofia iseloomustab Kristiinat märksõnadega vastuolulisus ja kohalolek. “Ta on tõesti üks väga kerge ja haldjalik naine, nagu tihti välja tuuakse, aga ka meeletult kindlalt kahe jalaga maas.” Sofia mäletab, kuidas nende tutvuse alguses lõi Kristiina endale süsteeme, et oma kodu võimalikult vähese vaevaga korras hoida, et oleks rohkem aega ja jaksu loomingu ja seltsielu jaoks. “Oi, kuidas mulle meeldib see Kristiina pipilik trots ennast mitte ära kaotada keset pere-, töö ja argielu!” õhkab Sofia.

Kristiina ema Ly Seppel ja isa Andres Ehin töötasid kirjanikena palju kodus, Kristiina õppis varakult kodutöid tegema. “Kümneaastaselt oskasin juba kogu perele süüa teha ja mulle meeldis see,” meenutab ta.

Olles mõnda aega tiigi veerel jutustanud, söönud ja joonud, tuleb mulle meelde jutt neljast arhetüübist: et igas naises elab Tütarlaps, Armastaja, Perenaine ja Kuninganna ning ideaal on neid tasakaalus hoida. Toona mõtlesin pahuralt, et no näita mulle seda imenaist, kes suudab olla nii mänguline kui ka väärikas, nii sensuaalne kui ka hoolitsev, elutark ja ka lustine. Paistab, et Kristiinas ei ole kõik need tahud mitte üksnes olemas, vaid on isegi valjemad kui enamikus inimestes – ning ometi siiski tasakaalus.

Tütarlaps

Kui külla laadale läheme, saame esimese asjana raamatumüüjaproua käest riielda: “Tüdrukud, pange midagi jalga! Ei käi siin paljajalu, astute veel klaasikillud jalga!”. Lapsemeelset elurõõmu ja mängulusti Kristiinal jagub: kui on tuju, siis joonistab ta ise oma luule- ja jutukogule illustratsioonid (“Viimane monogaamlane”), õpib 39aastaselt räppima, pille mängima ja koos bändiga luuperit kasutama, katsetab eri kirjandusžanre, armastab tantsimist ja vaatab, et ta riietel alati mingi vimka juures oleks. “Renessansiaja ideaal oli see, et teed kõiki kunste koos ja suure kirega,” ütleb ta. “Suur luksus on olla mitmesugune, mitmekesine, mitmekülgne ja mitte ennast raamidesse suruda,” lisab Kristiina. Oma riietuses meeldib talle stiile miksida: kui miski paistab liiga korrektne, on vaja seda kohe kuidagi pungiks keerata või hulluks ajada.

Kusjuures keskkooli lõpus eriala valimise hetkel oli Kristiinal kaalu­kausil ka moderntants, millega ta palju tegeles. “Vahel tunnen sellest vallast oma elus puudust. Kui elus on tantsu, on paljud asjad paigas!” ütleb ta. Paar õhtut tagasi käidi külapeol ning tantsiti valssi ja fokstrottigi. “Tahaksin sügisel minna Argentina tango kursustele. Proovime Silveriga koos õppimiseks valida tantsustiili, mida me kumbki ei valda. Et kummalgi ei tuleks tunnet, et olen seda tantsu kellegi palju osavamaga tantsinud!”

Ühiseid tegevusi ja kirgi paaril leidub, pilli hakkas Kristiina mängima just Silveri kõrval. Kui lastega ei leia piisavalt rahu, et luuletust luua, siis vahel pillilugu selgeks õppida isegi saab. Nooremana jäi Kristiinal muusikakoolis käimata. “Aga avastamisrõõm hilisemas elus on ka nii tore! Ma ei ole muusik, olen täielik asjaarmastaja – aga see armastuse pool on kõva.”