Kas elu profisportlasega on tõepoolest nii kullasärane, nagu mitmed (tõsi­elu)seriaalid näitavad? Vestlesime nelja Eesti tippsportlase kaasaga nende igapäevastest võitudest ja kaotustest. Uurisime, mis peitub glamuurse elu kuvandi taga.

Ootamatult maailmakodanikuks


Eesti parima jalgpalluri Ragnar Klavani abikaasa Lili Klavan kolis septembri alguses perega Itaaliasse. Kahe aasta eest suundus ta Inglismaale ja kuue aasta eest Saksamaale. “Tõsiselt raske otsuse langetasin kaksteist ja pool aastat tagasi, kui kolisin Ragnari juurde Hollandisse – olime selleks ajaks vaid kuu aega tuttavad olnud ja ma ei teadnud, mis ees ootab,” räägib Lili. Igal juhul oli otsus õige, sest nüüd kasvab peres kaks toredat poega ning abikaasa karjäär on olnud muljetavaldav. “Liverpoolis käisin hommikuti trennis, poes ja hispaania keele tunnis, lõunast tulid pojad koju ja siis tegelesin nendega. Missugune elu Itaalias ees ootab, alles selgub, ju peame siesta ja domani’ga ära harjuma,” muigab Lili.

Sakslanna Anna Patrail tutvus Hannoveris käsipalli mängiva Mait Patrailiga viis aastat tagasi. “Sattusin ühel käsi­palluritest sõprade peol kuulma, kuidas kaks inimest – nagu hiljem selgus, Mait ja tema õde Janeli – rääkisid keelt, mida ma polnud kunagi kuulnud,” meenutab Anna, kes selle aasta juunikuust kannab samuti Patraili nime.


“Mäletan, et nägin Maidu Facebookis eestikeelset sõna “ülisupermälestused”. Mõtlesin, et milline suurepärane sõna, kuid ma ei suudaks seda kunagi hääldada. Nüüd aga teen seda vabalt,” naerab Anna.
Eesti edukaima käsipalluriga kohtumise ajal õppis Anna Münsteris ülikoolis meditsiini, käis jooksmas, harjutas balletti ning veetis palju aega pere, sõprade ja koeraga. Praegu töötab ta fotograafina, mis tagab paindliku tööaja ja -koha, sest eestlasest käsipalluri naisena ei saa ta eeldada, et jääb igaveseks elama Saksamaale.