Kuldnõelale on nomineeritud aksessuaaribrändi New Vintage by Kriss asutaja Kriss Eglite, Montoni peadisainer Hanna Haring ja Kristel Kuslapuu, kes tuntud eriliste kudumite poolest. Vestlesime disaineritega vahetult enne omavahel konkureerima asumist ja uurisime, milliseks hindavad moeprofid eestlaste moekäitumist, kuidas suhtuvad välgukiirusel vahelduvatesse trendidesse ja muidugi seda, mida nad ise kõige meelsamini selga panevad.

Hanna Haring sattus Baltikasse tööle, kui õppis EKA teisel kursusel moedisaini ja osales Ivo Nikkolo praktikakoha konkursil – ta võitis selle. Huvi tööstusdisaini vastu kasvas praktikal olles kiirelt. “Mind paelub meeskonnatöö ja võimalus teha suurt kollektsiooni, riideid, mida inimesed saavad poest osta ja päriselt kanda. Üksiktegijana on see võimalus palju väiksem,” kirjeldab Hanna. Ivo Nikkolo disaineri assistendi praktika­kohast sai töökoht Montoni disaineri assistendina. Seejärel tõusis ta Montoni disaineriks ja peadisaineriks. Baltikaga on ta nüüdseks seotud olnud kümme, Montoni brändiga kaheksa aastat.

Hanna toob Kuldnõela-galal lavale kollektsiooni, mis on osa Montoni selle sügise erikollektsioonist Happy Rain. Eri­kollektsioonide loomist tervitab Hanna kahel käel ja ütleb, et disaineritel on see ka meeldiv vaheldus igapäevatööle. “Igapäevaselt oleme tööstus­disaineritena paratamatult raamides ja peame võtma arvesse rahalisi marginaale, tehni­lisi võimalusi ja suurt hulka reegleid. Erikollekt­sioonidega oleme saanud lubada veidi rohkem, disainerid on võinud end rohkem välja elada,” kirjeldab Hanna. Kuna osa erikollektsioonist jõuab alati ka Montoni kauplustesse, siis saavad ka tarbijad sellest põnevate disainilahenduste näol osa. Kuldnõela kollektsiooni nimi on Happy Sleet ja nagu nimest järeldada võib, on tegemist lörtsisõbralike riietega. “Mõnus sümbioos praktilisusest ja ekstravagantsusest. Vindiga esemed, mis sobivad ideaalselt moelavale, kuid mis kaitsevad vihma ja lörtsi eest.”

Hanna tunnistab, et selle kollektsiooni esemed võiksid ka tema enda garderoobi kuuluda. “Ma kindlasti ei ole fashionista, vaid pigem mässaja. On päevi, mil võidab ekstravagantsus, ja päevi, mil eelistan väga minimalistlikke ja tagasihoidlikke komplekte,” kirjeldab Hanna ja lisab, et kui tunneb sisemist mässu, lähevad loosi oversized-dressipluusid “väga imelikes kooslustes kingade või kleitidega”. Aga Hannas peitub ka särav printsess. “Päeva lõpuks oleme naised, kes vajavad sillerdavaid asju,” naerab ta. “Vahel mängin moega. Kui mul on aega. Kui on aga stressi­rikas periood, tahan hommikul lihtsalt dressid selga panna. Õnneks mood toetab seda!”

Hoolimatus segab

Kui Hannalt küsida, mis inimeste välimuses tema silma kriibib, on vastus kiire – hoolimatus enese vastu. “Me ei pea olema viimase moe järgijad. Ja mis üldse on viimane mood, segu kõikidest kümnenditest? Enesekindel välimus, ükskõik milline see siis on, paistab kohe silma. Olen pettunud, kui inimene on tahtnud end teadlikult nähtamatuks riietada. Me ei pea olema kõik neoonpunases kleidis staarid, kuid nähtamatuks riietumine ja oma isiksuse allapoole tõmbamine on mulle mõistetamatu,” mõtiskleb disainer. “Teeb kurvaks, kui naiseks olemise huvi on kadunud. Eriti praegu, kui kõik on sisuliselt lubatud, siluette leidub seinast seina, 60ndate minikleidist Jaapani avarate mantli­teni. Eeldused riietada kaunilt igasugust keha on kõigi aegade parimad.”