Iga filmi väljatoomise eel tunneb Kissa segunemas ärevust ja elevust. Armumisega sarnanevat tunnet. Parimatel hetkedel usub Kissa, et teeb seda, milleks on loodud.

Kissa, Veneetsia filmi­festivalil pälvis sinu osalusel valminud Eesti-Vene-Prantsuse filmi “Mees, kes üllatas kõiki” nais­peaosaline parima naisnäitleja auhinna. Kas oled sel alal tegutsetud kaheksa aastaga filmide väljatuleku suhtes külmaverelisemaks muutunud?

Ei ole. Minu töös on päevad erinevad: olen võtteid korraldanud, meeskondi kokku pannud, otsuseid langetanud, filme välja toonud. Kuni ei teki ülelaskmise meeleolu, on alles ka see esilinastusega seotud erutus ja hirm.

Mis tunne sul pärast esilinastust enamasti on?

Nagu esimesel jaanuaril. Kerge pohmell, tühjus, millega on lihtsam toime tulla, kui film võetakse hästi vastu. Eriti keeruline, kui publik on ignorantne.

Näis, kuidas läheb kohe ekraanidele jõudval “Põrgu Jaanil”. Enne seda oli sul “November”, mis, tundus, kõnetas väga paljusid.

Tänini tuleb pea iga nädal “Novembri” kohta kusagilt välis­maalt kiri, kuidas see film kellelegi on mõjunud. “Sügisballi” järel anti välja kogumik “Etüüde nüüdiskultuurist”, mis koondas artikleid 1970ndate Mustamäest, tänapäeva Lasnamäest, Mati Undist, meie filmist. Lugesin seda ja sain aru, et meie filmiga on korras, ta on üle antud. Elab edasi omas ruumis, on midagi suuremat kui lihtsalt film. Mõnikord võib filmil olla teatud publikumenu, ta ringleb festivalidel, aga tunnet, et ta on osa hetke aja vaimust ja jääb kestma, ei teki.

Mis sul praegu käsil on?

Veiko Õunpuu “Viimased”, mis tuleb välja 2019. aastal. Rainer Sarneti ja Veiko uued filmid on arenduses ja jõuavad võttesse 2020. Kaastootmistest on väga huvitav Inglise-Belgia-Serbia koostöö, Hispaania režissööri Chino Moya debüütfilm “Under­gods” (“Alljumalad”), mille Eesti võtted toimuvad sügisel ja üks osatäitja on Katariina Unt. Arvan, et kui “Põrgu Jaan” väljas, tahab Kaur Kokk ka järgmist mängufilmi tegema hakata.

Kas on midagi, mida oled otsustanud oma töös mitte teha?

Ma ei “tooda” midagi. Ei tee seda, mis on lihtsalt ärategemine ilma moraalse vastutuse või esteetiliste eelistusteta ja kus ebaõnnestumise korral on võimalik ennast osavastutusest taandada.

Kas sa režissöörina ei kavatse üles astuda?

Ei. Need mõtted, seotud ambitsioonikuse ja enesekehtestamisega, on möödas. Mul ei ole seda­laadi loomingulist väljendus­võimalust tarvis. Mul on olemas kõik, mis rakendab parimal viisil minu potentsiaali, ja see on suur asi. Teen täpselt seda, mida tahan. Vahel lähen isegi nii ülbeks ja julgen arvata, et ma teen seda, milleks ma olen loodud. “Impromptus” ütles Rainer Jancis midagi sellist, et laval tuleb loota, et miski võtab üle. Jah, just. Ma usun unustusse ja selle väärtusesse. Et loomingu puhul ei ole see meie piiratud aju, mis masina käivitab. Režissööriks olemine võiks olla vähem otsus ja rohkem paratamatus – et kui ei teeks filme, siis looks muusikat, maaliks, kirjutaks raamatuid või läheks hulluks.

Millise töölõigu sa meelsasti kellegi teise õlgadele jätaksid?

Ideaalses maailmas kogu paberi­majanduse: mõtleksin suurelt ja keegi tõstaks numbreid ühest kastist teise. Samas mu salahobi on Exceli tabelid. Päevas võiks olla rohkem tunde ja aastas päevi... nii et kui paras­jagu midagi ei tee, tekiks lõppematu päeva tunne. Olen maalt pärit, õues ja põllul kasvanud – teeksin rohkem käelisi tegevusi, need rahustavad. “To stop the galloping mind” on vist see, mida vajan.