Polina, kui sa oleksid pärit muinasjutust, siis tingimata noorim õde, kõige nutikam ja ilusam. Räägi palun natuke oma lapsepõlvest.

Mu vanemad on näitlejad, töötavad Vene Teatris. Lapsena käisin nendega palju proovides kaasas. Esineda mulle meeldis, kuid näitlemist ei ole ma õppinud. Vanemad pühendasid mulle palju aega, lugesid ette palju tõsist ilukirjandust, samuti Hiina ja Kreeka mütoloogiat. Üksiklapsena viibisin palju omas maailmas, fantaseerisin. Juba väikesena rääkisin, et tahaksin saada mütoloogiaprofessoriks.

Sa töötasidki seitse aastat Tallinna Ülikoolis sotsiaal- ja kultuuriantropoloogia lektorina.

Ja see oli suurepärane aeg. Kuid lapsepuhkuselt ma sinna tagasi ei läinud, kaks viimast aastat olen tegelenud ainult jutu­vestmisega. Inimene peab pühenduma sellele, mis teda põlema paneb. Väga tore, kui suudad selle üles leida võimalikult vara. Lapsepõlvest mäletan kassettmakki, mille küljes oli juhtmega mikrofon, jutus­tasin lugusid lindi peale. Jutu­vestmine kõige paremal viisil on pannud kokku kolm mu kõige suuremat armastust: muinaslood, antropoloogia ja muusika.

Kuidas sa jutuvestmiseni jõudsid?

Reisidel ja etnograafilistel välitöödel kuulsin palju jutte ­–­ mõni­kord tahtsid inimesed rääkida mulle oma lugusid, mis olid inspireerivad ja teistega jagamist väärt. Ka vanade tekstide uurimine ja muinasjuttude otsimine meeldis väga. Kuid kõige rohkem huvitab mind hetk, kus vana lugu kohtub täna­päevase kuulajaga – hakkab kõlama ja mängima ning muudab midagi inimese sees. Mu enda lood räägi­vad mõnikord autistidest, kodututest või lihtsalt inimestest, kes tõusevad kell 6, et minna tööle. Nendest, kes just eriti tihti ei saa muinaslugude peategelasteks, aga elavad meiega siiski kõrvuti.

Sa ei räägi niisiis mitte vaid pärimuslugusid, vaid mõtled ka ise jutte välja?

Jah, muudan oma elu­kogemuse tõsielulugudeks. Tihti need lood puudutavad kuulajaid kõige rohkem. Mul on kaheaastane tütar Serafima, palju jutte ja muusikat sündis, kui vankriga ringi jalutasin.