Grimmitoas mõnulevad esi­nejad ja näitlejad, kellele esitab lõbustavaid sketše napilt 163 sentimeetri pikkune koomik, kes laseb vahelduseks käia ka pintslil ja puudril. Temaga nagu alati juhtuks midagi ning ta jagab seda värvikalt ja rõõmsalt. Need ongi lõbusad lood. Juhtunud kas just äsja või juba ammu – kui ta alustas telemajas laste­saadete toimetuses abina ja pidi tooma loomaaiast stuudiosse mao, või siis, kui ta grimeerijana vorpis Henrik Normannist lõputu koguse naisi. Ta on olnud filmi­võtteplatsidel 23 tundi jalul, tootnud sada etendust järjest samu nägusid teatrilava jaoks. Vahel on ta teinud ka väga väärikaid töid, värvides presidente, peaministreid ja peaaegu pühakuid.

Tundub, et ta on alati Fortuna mütsil just selliseks rõõmsaks tutiks, nagu oli kloun Tripil tele­lavastuses “Kessu ja Tripp”. Muuseas, Uno Leies pakkus esimesena Kessu osa just Marele. Põhimõtteliselt võiks ta oma tookordse keeldumise ka 50 aastat hiljem parandada, sest mõjub ikka veel oma lühikese soenguga hilis­teismelise punkarina. Või üleni sädelevas kostüümis peole minnes just tippu tõusnud Coco Chanelina, kes lihtsalt stiili mõttes riputab ühte kõrva päkapikumütsilt laenatud kuljuse.

Tundubki, et lihtsam on kirjutada ilma kokku saamata, sest tähtaeg nihkub pidevalt eri põhjendustega. Värvikaim neist on “Ma just tulin silmaga operat­sioonilt (just silmaga, mitte silma-!), väga kahtlane, kas ma homme üldse midagi näen, aga praegu sõidan telemajja.”

Otsustan juba, et panen need paar lõbusat lugu Marest, mida ma ise tean, kirja ja jagan kõigiga, missugune lõputu Aatomiku särts tema sees elab. Mingist ebamäärasest rahutusest annan saatusele siiski veel ühe võimaluse. Viimase kokkulepitud katse hommikul on taevas üle mitme nädala äikese ootuses sünge. Mare võtab telefoni pärast kümnendat kutsumist ja venitab aeglaselt “No tule siis pealegi, mul on jube sitt tuju. Kõnnin siin deprekas ühest toast teise.” Telefoni ära pannes saan aru, et hoolimata üle 20aastasest tutvusest ei tea ma Marest mitte midagi.

Lähtudes isiklikest ravi­meetoditest, ostan kaasa veidi kooki, lootuses, et suhkur mõjub kõigile ühtmoodi. Enne kui aiandusrajooni ulmeliselt pikalt tänavalt õige maja üles leian, sähvib taevas juba esimesi välgunooli ja sama ootamatult topib Mare mu autosse oma poja tõukoera, kes on käpal küünt vigastanud. Juba on tal kusagil kokku lepitud loomaarsti vastuvõtt. Mare tundub asjaajamise käigus igati rõõmus. “Kui see on depressioon,” mõtlen ma, “siis võiks sellist haigust põdeda terve inimkond.” Kiired veterinaarkonsultatsioonid seljataga, maandume suvila õues lehviva varikatuse all – just siis, kui tummine sadu hakkab aeda kastma. Vihm trummeldab nii kõvasti, et mõtlen murelikult, kas diktofonile üldse midagi jääb. Seda enam, et Mare räägib tavalisest vaiksemalt.