Käisin hiljuti kõnelemas Lääne-Virumaal noorte motivatsi­ooni­päeval. Just nii, mitte laulmas, vaid rääkimas. Terve saalitäis noori istus Rakvere teatris ja kuulas päev läbi eri etteastujate juttu.
Kui ma selle kutse sain, siis teadsin kohe, millest rääkida tahan – sellest, kuidas praegused noored mulle kui kõrvaltvaatajale paistavad. Tean, milline ma ise näin, ja sellel peatuda ei taha... või okei, kui ma just pean. Tundun selline vananev tüüp, kes tegi mingeid laule, mida võib-olla väga enam ei kuulata, aga kui keegi noortest tahab muusikat teha, siis võtab minuga ikka ühendust. See on tore – järelikult mind täitsa unustatud veel pole.
Vaatan ja jälgin suure huviga praegust põlvkondade vahetumist. Vanad eest ära ja noored peale. Dünaamika seisneb selles, et nooremad saavad enam sõna, neid kuulatakse rohkem ja nad jõuavad kaugemale kui varem.
Mis ma seal teatris siis seletasin? Osalt varastatud mõtteid, teisalt aga enda kogetut. Põhiline, millel peatusin, seisnes selles, et aasta 15aastase elus võib olla siga palju pikem kui mõnel neljakümnesel.
Kunagi tähistas aasta mõõtmatult pikka aega, mille käigus võisid armuda, samast tüdrukust või poisist ka lahku minna ja see oli sinu jaoks pikk suhe. Aasta jooksul võisid õppida nii mõndagi ja nii mõndagi ka õppimata jätta. Kui läksid gümnaasiumisse uude kooli, võisid aastaga vahetuda kõik sinu sõbrad. Aastaga hakkasid sinu kehaga toimuma muutused ning need tundusid nii kardinaalsed ja paikapanevad.
Lühiajaline plaan noore elus oli umbes kuus minutit ja pikaajaline paar päeva. Kui õues oli juulikuu, ei julgenud keegi augustist või veel vähem septembrist mõeldagi.