Minu elevandikassa muud­kui täitus ja täitus. Ühel päeval tuli ema mu juurde ja tahtis minuga tõsi­semalt rääkida. Küsis, kas ma olen võtnud tema rahakotist raha. Eitasin mõistagi. Järgmisel hetkel läksime lastetuppa, ema võttis mu rahakassa ja vaatas mulle otsa. Sain aru, et nüüd olen plindris. Ega ema loll ole! Mulle tundus, et ka elevandikassa kõrvad vajusid hetkeks häbist lonti. Nutsin, palusin vabandust ja andsin kõik viierublased tagasi. Elevant jäi tühja kõhuga paremaid aegu ootama.


On inetud valed ja on magusad valed. Inetud teevad haiget, kaotavad usaldust, magusad on andestatavad, annavad vahel lootustki ja mõjuvad sageli inspireerivalt. Näiteks mu sõber Kuku (Arvo Kukumägi), keda küll kahjuks enam meie hulgas pole – tema valesid oli alati tore kuulata. Need olid nii hästi välja mõeldud ja jutustatud, et kõrv kohe puhkas. Ta rääkis elavalt ja täie veendumusega, kuidas on kohe-kohe Hispaaniasse minemas, et sealt parimat tõugu tõelisi traavleid osta, või kuidas ta peagi avab Tatari tänavas päris oma ökopoe. Kuku muidugi uskus ise ka oma jutte, nii oligi tal võimalik neid nii usutavalt esitada. Seda annet pole paljudele antud. Aga üldiselt on ikka valetamine, jah, paha.
Ja petmine on veel hullem kui valetamine. Viimati tundsin, et olen korralikult petta saanud, kui sattusin kauban­dus­keskuses ühe tuntud teleteenust pakkuva firma lõksu. Olin lastega ostlemas ja päevast juba päris väsinud ning kui tavaliselt suudan öelda kõigile müügimeestele, et ei, mul pole aega, mul on juba olemas või et pole plaaniski midagi osta, tellida ega rentida, siis sel korral olin kuidagi hajevil ja väsinud. Nõnda nad mu kinni püüdsidki. Lasin endale kõik ilusaks rääkida ja nii ma sealt lahkusingi, mingi paberileht käes, mis pidavat olema leping. Peagi saabus kulleriga koju ka toode ise, pappkasti pakitult.