Jah, minu hea reisikogemus on selges vastuolus Iraani elanike olu­korraga. Piletite kingituseks saamise ja reisi vahel oli mitu kuud, kuhu mahtusid muu hulgas ka Iraanis toimunud rahutused. Nii et mina ja reisikaaslane Liisa (sõbrad olid algusest peale kindlad, et keegi peaks kaasa tulema) jälgisime neil kuudel välisuudiseid erilise huviga.

1. päev, Teheran

Enne reisi uurisin tuttavalt iraanlasega abielus olevalt muusikult soovitusi nii asja­ajamise kui ka reisimarsruudi kohta. Nii ei hakanud me viisa ega reisikindlustusega vahendajate või Soomes asuva saatkonna kaudu üleüldse jändama – kõike seda saab teha Iraani jõudes, meie näitel IKA lennujaamas. Viisa 75 eurot, reisikindlustus 15 eurot, aega läks alla tunni.

Teheranis olime peatumis­kohaks valinud Seven Hosteli: 15 euro eest koht narivoodil, hommikusöök, mõnus üldala katusel. Linna sisenedes oli keeruline vältida liiklus­hämmingut – inimesed silkavad üle tee, kust saavad, valgus­foorid näikse olevat soovitus­likud ja sebrad on justkui mingi moodne kunst, mille tähendust pole keegi vaevunud kunagi selgitama. Kiiresti sai selgeks, et ainus inimlik variant üle tee saada on haakida end mõne võimalikult suure iraanlase kõrvale (just nimelt kõrvale, sest kui samm ette- või tahapoole, oled juba auto all), teha kindlaks, et tema oleks lähenevate autode pool, ning panna sünkroonis üle tee ajama.

Iraani rahaühikud on esma­pilgul täielik müstika. Raha on riaal. Kui arvestada, et ühe euro vahetuskurss oli sel ajal 60 000 riaali (mõne möödunud kuu jooksul on see kõik jõudnud muutuda, Iraani majandusega on kõike muud kui hästi...), võis saada kiiresti miljonäriks. Aga. Koha­likud ei räägi riaalidest, vaid tomanitest. Toman tähendab riaaliga võrreldes üht nulli vähem, üks euro on 6000 tomanit. Või siis öeldakse hinnaks lihtsalt 6 ja mõtle nullid ise otsa. Ainult et maksad ju ikkagi riaalides ehk kui keegi ütleb sulle “6000”, siis sa võtad välja 60 000 rahatähte.

Vaatasime ka kohalikku tänavamoodi. Islamiriigis peavad juuksed olema kaetud ja ümber keha riietest ei piisa, miski üle tagumiku ulatuv vabalt langev hilp kulub ka ära. Meestel on pigem vabakava. Ranget kombluspolitseid suuremates linnades pole. On naisi, kes kannavad musti chador’e ja hoiavad vajadusel neid hammastega kinni; samas on ka blondeeritud ja paksu meigikorra all naisi, kellel rätt üle juuste markeerimise mõttes.