Hawaii koosneb põhi­osas kahek­sast vulkaanilise tekkega saarest. On loomulik, et iga reisisell seisab silmitsi küsimusega, millist neist küll külastama peaks. Etteruttavalt võin öelda, et kõik saared on ühtpidi sarnased, aga teisalt täiesti selgelt eristuva vaibiga. Õnneks muudab tihe lennu­liiklus saarelt saarele rända­mise kiireks ja lihtsaks, mistõttu oleks patt piirduda ühe “ampsuga”.

Oahu on oma ligi miljonilise elanikkonnaga saartest kõige tihedamini asustatud. Veidral kombel on see aga pluss, mitte miinus, kuna külalised sulan­duvad mõnusalt koha­likku seltskonda, mis muudab saare kõige vähem turistilikuks. Kindlasti aitas kaasa ka see, et me ei läinud hotelli, vaid üürisi­me kaheks nädalaks kohaliku maja ja saime seega osa tavalisest argipäevast vaikses piirkonnas, kus naabrid üksteist viisakalt teretavad ja rõõmsalt lehvitavad.

Oahul asub Hawaii pealinn Honolulu, Pearl Harbouri mereväe­baas ja Waikiki rand. Kahjuks võib viimane mõnele romantilisema hingega paradiisi­otsijale paras pettu­mus olla, sest türkiissinisest veest hoolimata on tegu suurte hotellide tagahooviga, kus tuleb rannalina jaoks vaba ruut­meetrit tikutulega taga otsida. Hea uudis: Oahul on rohkem randu kui ühelgi teisel Hawaii saarel, nii et ka kõige suurem privaatsuse armastaja leiab endale lihtsa vaevaga mõne inimtühja nurgakese. Kuigi Hawaii on üleni üks suur ja liivane paradiis, osutusid just Oahu rannad minu lemmikuteks.

Eheduse otsijaile

Kauai saar jääb pisut oma kuulsamate naabrite varju, sest tihti otsivad turistid suuri ja mugavaid hotellikomplekse ning seega kõige põhja­poolsemale saarele ei jõuagi. Vahest seetõttu oli Kauai ka tajutavalt unisem ja vaiksem. Ometi teeb just see omamoodi rahu saarest ideaalse sihtkoha neile, kes tahavad kogeda võimalikult rikkumatut ja algupärast Hawaiid.

Kauai lääneküljel asuv ime­ilus Waimea kanjon on kui Arizonases asuva Suure kan­joni väikevend, mis on abso­­luutselt kohustuslik kõigile saare külastajatele. Autoga pääseb ligi kõigile suurematele ja väiksematele vaate­platvormidele, kuid paiga tõeline ilu avaneb alles siis, kui saapad jalga tõmbad ja kanjoni matkaradadele suundud. Võtsime ette kahe ja poole tunnise raja, mis viis meid võimsa koseni. Kuigi see oli kohati üsna järsk ning ronimist ja higistamist oli omajagu, pean käsi südamel tunnistama, et see oli vaieldamatult kõige ilusam matkarada, mille mina oma elus läbinud olen.