Enamik meist on kuulnud, et kui asi puudutab trenni jõudmist, siis kõige keerulisem on sammuda diivanilt välisukseni – edasi on kõik juba väga lihtne! Aga mida teha siis, kui diivanil lösutades on ühes käes telekapult ja teises nutiseade? Sul on nii mugav, et isegi tigu jõuab enne maalt linna ja tagasi kui sina välisukseni. See kõlab nagu mu vanaema nali, et no mis see abielu nii rasket ikka on: esimesed 50 aastat on üle kivide-­kändude, aga edasi läheb nagu ludinal.

Mugavustsoon on tore asi, aga kahjuks ei kasva ega arene seal midagi (kui, siis ainult vööümbermõõt ja rasva­protsent). Lihtne on tahta asju mugavuse piirides, aga kui enda vastu täiesti aus olla, siis kas see ikka on see, mida hing tege­likult ihkab? Põhjusi virisemiseks, miks ei saa, jõua ega taha, leiab alati. Õues on liiga külm, liiga palav, pole moodsaid jooksutosse, pulsikella ja üldse õigeid tingimusi.

Mäletan, et kui lastena suviti maal vanaema juures end õues kaevuveega pesema pidime ja virisesime, et kus dušš on, siis vanaema ikka ütles, et ega tingimused pese. Teisisõnu: kui sul jagub aega hädaldamiseks, siis jagub seda ka iseendaga tegelemiseks. Mulle näib, et lugematul arvul soovitusi, kuidas trenni tegema hakata, kaugemas perspektiivis ei tööta. Teate küll: hankige uued trenniriided, proovige personaaltreeningule vahelduseks rühmatrenni, minge sõbraga koos sportima, tehke kodus kätekõverdusi ja joogatage video abil. Lihtsaid asju ei ole vaja teha keeruliseks: kui endal pealehakkamist ja soovi pole, siis ei aita ka moodsad äpid ega sõber käekõrval.

Kõik saab alguse mõtlemisest. Mõtted saavad vormi tegutsedes ja tegutsemine muudab mõtlemist. Kaks võtmesõna võiksid olla eesmärk ja tasakaal. Mis on sinu eesmärk? Kas olla profisportlane, võtta kaalus alla või tunda end oma kehas hästi? Kui soov on inimlik ega kaldu väljapoole reaalsust, siis ei kao ka tahe selle nimel tegutseda. Tea, et ükskõik kui aeglaselt sa ka ei liiguks, oled alati samm eespool sellest, kes diivanil lesib.