Meie kehas on hulk orga­neid, mis toodavad hormoone. Enamasti ollakse kuulnud kilpnäärme-, sugu- ja stressi­hormoonidest (viimaseid toodavad neerupealised) ning ka veresuhkru­taset reguleerivast hormoonist insuliinist (seda valmistab kõhunääre). Kuid hormoone toodavad ka aju, seedeelundid, rasvkude, süda ja neerud.

Hormoonid saadetakse enamasti verre, mistõttu need mõjutavad ka hormoone tootvast organist kaugemal asuvaid elundeid. Verega kehas ringlevate hormoonide toime võib olla väga kiire ja võimas, nagu me kõik näiteks ägeda stressireaktsiooni korral kogenud oleme. Ohuolukorras tekib kohe tugev ärevus ja valmisolek kas rünnata või põgeneda. Hormoone toodetakse aga ka vahetult sama organi või selle ümbruse jaoks. Näiteks reguleerivad hormoonid niimoodi meie seedimist – kui toit saabub makku, antakse hormooni­dega teada, missuguseid seedimiseks vajalikke ühendeid on tarvis tootma hakata. Seedeelundkond ja rasvkude loovad ka isu reguleerivaid hormoone. Endokriin- ehk hormonaalsüsteemi abil edastatakse signaale, mille kaudu eri kehaosad ja organid omavahel suhtlevad. Rakkudes on hormoonretseptorid ehk retseptorvalgud, mis hormoonidele reageerivad ja nende määratud toime esile kutsuvad.

Hormonaalsüsteem on keeruline ning selle toetamiseks on raske anda lühikesi ja lihtsaid toitumis­juhiseid, kuid püüan siiski kirjeldada, kuidas seda tervikuna töös hoida. Kuna tegemist on kogu keha haarava süsteemiga, kus kõik organid on omavahel seotud, siis võiks esimene soovitus olla üldine tasakaalustatud tervislik toitumine. Kõige tervislikumaks toitumismustriks peetakse Vahemere maade toitumist, mida iseloomustavad taimetoit, taimsed õlid, pähklid ja seemned.

Hormoonide tootmiseks vajab organism toiduvalkudest pärit aminohappeid ja muu hulgas ka kolesterooli (steroid­hormoonide eelühend), mis tähendab, et menüü ei tohiks olla ei valgu- ega rasvavaene. Samas ei tohiks nende toit­ainetega ka liialdada. Tüüpiliselt tarbib Eesti inimene liigselt nii valke kui ka küllastunud loomseid rasvu. Tervise seisu­kohalt piisavalt taimetoitu sööb aga vaid 1/10 Eesti rahvas­tikust. Tüüpiline on ka suhkru ja magusaga liialdamine.